Covid-19 pandeemia poolt põhjustatud eriolukorra dokumenteerimiseks otsustasime hakata pidama kaugtööblogi. Järgmise sissekande teeb instituudi pressiesindaja Ave Anniste.

Oli 2. märts 2020, kui naasin lapsehoolduspuhkuselt instituudi pressiesindaja tööpostile. Üheksal imelisel hommikul sain hommikuti peeglisse vaadata, end kenamini riidesse sättida ja rattaga tööle vändata. Siis kuulutas Eesti valitsus välja eriolukorra ja siirdusime tööd tegema kodukontoritesse.

Olukord oli ootamatu, imelik ja ebaturvaline. Koos kõigi teistega allusin seninägematut ohtu tunnetades vabatahtlikult korraldustele, mille kehtestamine oleks vaid loetud nädalad varem tundunud mõeldamatu. Ja siis hakkasin unenäolisena tunduva uue reaalsusega kohanema ja leppima – täpselt nagu Anu ja Karoliina, just nagu Kadri ja Veera.

Kuskilt on meelde jäänud, et inimesel kulub igasuguse uuega enam-vähem kohanemiseks kuu aega. Isikliku kogemuse võrra targemana võin seda nüüd kinnitada. Kuu aja möödudes suutsin üsna edukalt ette kujutada elu, mille tõrgeteta toimimiseks on lisaks enesedistsipliinile vaja vaid üht – kiire ühenduse ja piiramatu andmemahuga internetti. Töö sai tehtud, poes sai ”käidud”, vaba aeg kvaliteetselt veedetud.

Alguses tundus, et selline normaalsus ei hakka mulle eales meeldima. Paistis, et elust on välja lõigatud sellele muidu särtsu ja värvi andev spontaansus. Siis hakkasin vähehaaval märkama uue olukorraga kaasnevaid positiivseid külgi. Sain kinnitust triviaalsele tõdemusele, et kui mitte kõik, siis kui väga palju on kinni mõtlemises. Jõudsin äratundmisele, et ka mina tahan olla üks neist inimestest, kes teades, et homme saabub maailma lõpp, istutaksid täna õunapuu.

Erakordselt võimestav on olnud kogeda, kui paljuks oleme suutelised, kui selleks on piisavalt tahtmist. Elu tuletas meelde, et mõistlik on omada plaani B – tehkem siis plaan B! Ja kohtugem augustis Arvamusfestivalil, kus instituut on väljas eriti päevakajalise inimõigusteteemalise pop-up-kooliga. Olgu siis Paides, Zoomis või mõnes kolmandas kohas, millest meil täna veel aimugi pole. Lootust on!