Covid-19 pandeemia poolt põhjustatud eriolukorra dokumenteerimiseks otsustasime hakata pidama kaugtööblogi. Teise sissekande teeb instituudi kultuuriprogrammi juht Karoliina Korpilahti.

 

Minu töö fookuses instituudi programmijuhina on kohtumised inimestega ja sündmused. Meie eesmärk on edendada soome kunstnike rahvusvahelist liikuvust ja võrgustumist Eestis. Eriolukorra ja sellega kaasnevate piirangute tõttu jäeti ära sündmused, suleti muuseumid ja inimesed jäid koju.

Olukord tundus nii mõneski mõttes ebatõeline ja kurb. Ehkki enamik meie tegevusest on hetkel halvatud, käivad taustatööd kogu aeg edasi. Mõtleme välja uusi lahendusi ja planeerime tulevikku.

Tühistamiste laine

Maikuus oleks pidanud saabuma meie kultuuri- ja kunstiprogrammi tipphetk, Kone sihtasutuse poolt rahastuse saanud (Re)configuring Territories projekti selle aasta sündmused.

Projekt pidi tooma Narva rahvusvahelise multidistsiplinaarse kunstnikest, arhitektidest ja linnaplaneerijatest koosneva seltskonna. Programm sisaldas residentuuri ja sellega koos ja samal ajal ka nädalapikkust kevadkooli ning rollimängunädalavahetust. Planeerimistöö kuraatoritega (Kaisa Karvinen ja Tommi Vasko) ja Narva kunstiresidentuuriga sujus. Avatud taotlusvoor oli välja kuulutatud ja kevadkooli mentorid välja valitud.

Eriolukorras oleme jõudnud kaaluda juba paljusid eri võimalusi. Täitsa alguses lootsime optimistlikult, et maikuuks oleme pöördunud tagasi normaalsusesse. Ühtäkki see muutus. Vaagisime mõtet korraldada sündmused virtuaalselt, aga see võimalus ei tundunud pärast mitut isolatsiooninädalat enam hea, sest oleme tõesti hakanud igatsema inimeste kohalolu.

Lõpuks on tükid hakanud paika loksuma. Projekti toimumisaeg on küll edasi lükkunud, aga saame residentuuri kunstnikud ja mentorid juba nüüd kevadel välja kuulutada ja töötame nende ja valitud teemadega pikemalt ja mitmetahulisemalt.

Selginemine ja lootuskiired

Kaugtöö häid külgi: jalutuskäigud looduses. Tampere, Pyhäjärvi Foto: Karoliina Korpilahti

Kunstnike ja kunstiga seotud inimeste toimetulek on liigagi sageli ebakindlatel alustel ja nüüd on paljud neist tööde tühistamise tõttu keerulises olukorras. Instituudid ei suuda heast tahtest hoolimata alati kiiresti ja paindlikult reageerida. Rõõmustan selle üle, et instituutide võrgustik käivitas üheskoos Together Alone taotlusvooru, millest Anu oma blogitekstis kirjutas.

Isiklikult püüan hakkama saada mõeldes, et kriisile peab järgnema midagi head. Covid-19 pandeemia jätab sügava jälje peaaegu kõigile ühiskonna osadele, aga loodetavasti on meil pärast seda uusi paindlikke struktuure ja toimimisviise, mis vastavad ka ökoloogilise säästlikkuse nõuetele.

Kunst tuleb koju

Isolatsioonis olles igatsen väga inimeste, kunstimuuseumide ja -galeriide, teatrite, kontsertide ja kohvikute järele. Unes käin pea iga öö reisil või veedan aega suurtes seltskondades. Sattusin telekast juhuslikult nägema salvestust eelmise suve Ruisrockilt ja hakkasin nutma. Mõtlesin selle peale, et kuidas me edaspidi massiüritustesse suhtuma hakkame – kas neile kogunetakse varasemast rohkem või jääb hirm teiste inimeste ees alles?

Netis kärgatas peaaegu kultuuriplahvatus, kui maailma kunstiorganisatsioonid avasid oma kollektsioonid. Loodan, et ka tulevikus võib – vaatamisõigust lunastades – jälgida üle maailma toimuvate sündmuste otseülekandeid või salvestusi. Praegu tundub, et pärast tööpäeva lõppu ei jaksa eriti arvuti ääres istuda, aga olen muuhulgas siiski vaadanud Broadway muusikali Kinky Boots ja Publics Helsinki internetti tehtud videokunstiprogrammi Today is Our Tomorrow. Ootan kodusel diivanil elevusega Sodankylä filmifestivali saabumist.

Minu kunstisoovitused näljastele:

 

 

 

 

 

Teemad:2020eriolukordkaugtööKogemus