Soome ja Eesti vaheline reaalsus on 30 aasta jooksul muutunud rohkem, kui oleme ehk märganudki. Sündinud on täiesti uus inimliik – eestisoomlane või soome-eestlane, kes elab samal ajal mõlemal pool Soome lahte.
Soome Instituut on Eestis tegutsenud pea päevapealt sama kaua, kui Eesti on saanud iseseisvalt oma asjade üle otsustada. 30 üheskoos käidud aastat saab instituudi vaatenurgast jagada laias laastus kolme etappi: joovastumine, elukutseliseks muutumine, hargmaisuse tekkimine.
Teleekraanisuurune aken vabadusse
Uues ühises tegutsemispiirkonnas lehvivad loomulikult nii sinivalged kui ka sinimustvalged lipud. Kokkukasvamine on alanud aeglaselt, aga kord on seda juba suurelt tähistatud – siis, kui Soome sai 100-aastaseks. Foto: Hannele Valkeeniemi
Joovastusfaasiks oli iseseisvuse taastamine. Kauaaegne kultuurisekretär Maimu Berg kirjeldas seda 15.6 Tallinnas toimunud arutelul (link) romantilise ajana. Alguses valitses lõputu nälg kõige järele, mis seostus Soome ja soomlusega. Suhete keskmes olid kultuur, keel ja kirjandus, sest emakeel on mõlemale rahvale püha. Keeles on kodu ja identiteet.
Aknaks vabadusse oli ennekõike teleekraan. Sellest räägib sümpaatsel ja inimlikul moel Tallinna linnamuuseumi näitus “SoomEST vabaduse viise otsimas” (link).
Eestlasi huvitas peaaegu kõik, mis Soomega seotud, välja arvatud ehk see, kuidas Soomes võideldi alkoholi ja suitsetamise vastu, nagu meenutab podcastide sarjas instituudi esimene juhataja Seppo Zetterberg (link).
Elukutseliseks muutumise aeg
Eestlased on kohandumise maailmameistrid. Muutuste kiirus paneb aeglasema loomuga soomlastel pea pööritama. Ei kulunudki eriti palju aega, kui Eesti sai sarnaselt Soomele Euroopa Liidu liikmeks. Sel ajajärgul hakati nii mõnelgi pool mõtlema, et suhete hoidmine käib nüüd Brüsseli kaudu. Soome oli eestlaste jaoks endiselt huvitav, aga Euroopa ja kogu ülejäänud maailm olid veelgi põnevamad.
Kahes riigis elavad pered koomiksikunstnik Martin Rattase nägemuses. Koomiksite kaudu lähenemine oli osa Kone sihtasutuse rahastatud uuringuprojektist. Foto: Soome Instituut
Ka kultuurisuhetes muututi professionaalsemaks. 2000. aastatel hakati kultuuri asemel rääkima loomemajandusest.
Täiesti uue kultuurivälja ja inimliigi sünd
Veelahkmeks võib pidada 2008. aastat. Pärast majanduskriisi hakkasid eestlased massiliselt Soomes tööl käima. Lisaks liitus Eesti just enne aastavahetust Euroopa Liidu Schengeni kokkuleppega. Piirikontrollid kadusid. See pani aluse uue piirideülese ühispiirkonna sünnile.
Soomes töölkäimine ei tähendanud tingimata seda, et taas oleks tõusnud huvi Soome või soome kultuuri vastu. See oli lihtsalt praktiline valik, sest riikide füüsiline lähedus tähendas seda, et töö tõttu polnud vaja lõplikult ära kolida ja sai hoida alles sidet kodumaaga.
Ajaloo vältel on rahvad mõlemal pool Soome lahte teineteist täiendanud. Soomlaste vetes on rohkem kala, eestlaste põllud viljakamad. Ülejääk on läinud sepra- ehk sõbrakaubaks. Vahetus on olnud kasulik mõlemale poolele. Sõbra-ajal ei olnud oluline piir, vaid paadiretke kestus. Tänapäeval pole reisi pikkus takistuseks, Schengeni piirkonnas ei loe ka piirid. Korraga on võimalik elada mitmes riigis.
Kaks keelt, kaks kodumaad. Heidi Iivari värske luulekogu “Tartu sariarmastaja” ilmus kakskeelsena. Ka kirjanik Kai Aareleid kulgeb sujuvalt ühest riigist teise. Foto: Prima Vista / Uku Peterson
Lisaks on sündinud täiesti uus kultuuriväli ja piirideülene tegutsemispiirkond. Kontsertidel ja näitustel käiakse seal, kus mugavam. Suurepärane näide on auhinnatud filmi “Kupee nr 6” lugu: režissöör Soomest, stsenaristid Eestist, filmivõtted Venemaal. Tõeliselt piire unustav koostegemine.
Mida kujutab endast uus läänemeresoomlus?
Sündinud on kahe riigi pered, kahe riigi elanikud. Või siis on elatud kordamööda mõlemas riigis. On igapäevaselt kahes keeles ja piirideüleselt toimivaid ettevõtteid. Seda kõike on alles vähe uuritud. Seni kõige põhjalikuma olukorra kirjelduse on teinud Siirtolaisinstituutti (link).
Helsingi Tallinna projekti juht Martti Asunmaa oli 1990. aastate alguses oma ajast ees. Tema tõstatas küsimuse Talsingi tunnelist ja sellest, mis keeles kaksiklinnas tulevikus kõneldakse. Väljavõte Õhtulehest 10.04.1995.
Koroona põhjustas erandliku olukorra, mis meid teineteisest eraldas. Aga samal ajal tõi see ühekorraga esile tasahilju alanud uue, piirideülese aja. “Kuidas tulevad tulevikus toime need, kellel ei ole kahte kodumaad?” küsis instituudi Tartu osakonna endine kultuurisekretär Järvi Lipasti juunis toimunud paneelvestlusel. Hetkel Helsingis elav Järvi on ise hea näide hargmaisusest.
Mida uus läänemeresoomlus endast siis kujutab? See tähendab ühise tegutsemispiirkonna võimaluste tajumist. Mitte koostööd, vaid koos töötamist. Füüsilise läheduse eelisest arusaamist.
Uus läänemeresoomlus teeb mõlemad kultuurid tugevamaks, toob meist endist välja lisaressursse. See on veel suures osas kasutamata loodusvara.
Niisugust hargmaisuse etappi ei ole meie vahel varem olnud. Käes on aeg lähemalt vaadata, missuguste uute võimaluste poole see uus aeg meid viib.
Hannele Valkeeniemi
Soome Instituudi juhataja
