Mis seob soome arhitekti Kirmo Mikkolat ja Leonhrd Lapinit? Vastuse saate Arhitektuurimuuseumi suurnäitusel „Prognoos ja fantaasia: piirideta arhitektuur 1960.–1980. aastatel”.
Näitus uurib tulevikuutoopiate, ennustuste ning arhitektuuri- ja kunstifantaasiate kohtumispunkti 1960.–1980. aastatel. Mitmeid taasavastatud Ida Euroopa ja lääne autoreid koondaval näitusel on väljas tööd, mis tõukusid uuest sõjajärgsest tehnilisest reaalsusest, ent viisid seda edasi ootamatutesse suundadesse. Näitus esitab ka uue võrdleva tõlgenduse arhitektuuri ja kunsti suhetest, nn paberarhitektuurist, mida tavapäraselt nähakse projekteerimispraktikast tagasitõmbumisena ning millest seni on räägitud peamiselt rahvuslike koolkondade kaudu.
Kirmo Mikkola „Head aega, futuroloogia!“ (Tatlini öine jalutuskäik), 1970. Kollaaž, papp. Erakogu
Kirmo Mikkola (1934–1986) oli soome arhitekt, kriitik ja kunstnikerühmituse Dimensio liige, kes oli tihedalt seotud Tallinna kooli arhitektide, eriti Leonhard Lapiniga, jagades temaga ühist huvi konstruktivismi ja selle tõlgendamise vastu kaasaegses maailmas. 1970. aastate lõpul ja 1980. alguses esines ta Eestis mitmetel arhitektuuriseminaridel ja kohtumistel.
Mikkola varajast loomingut iseloomustas huvi ratsionalismi ja konstruktivismi ning teadusliku planeerimise ja selle demokraatliku potentsiaali vastu. 1970. aastatel võttis ta tehnoutoopia lubaduste suhtes kriitilisema hoiaku, leides, et “isegi tehnika kõige lummavam ilu sisaldab alati hävingu seemet”. Mikkola 1960. ja 1970. aastatel tehtud kollaažid uurivad kunsti ja arhitektuuri suhteid ning ühendavad konstruktivistlikke dünaamilisi elemente igapäevaste tarbimiskultuuri kujutistega. Mitmed kollaažid valmisid 1970. aastatel Ameerika Ühendriikides St Louis’is, kus ta töötas külalisprofessorina. 1970. aastate lõpul ja 1980. alguses valminud puidust valge-valgel reljeefidel on kollaažidest tuttav geomeetriline abstraktsionism saanud tugevama materiaalsuse ja kolmemõõtmelisuse, lähenedes nii Kazimir Malevitši arhitektoonidele – kunstivormidele, mis seisid maalimise, skulptuuri ja arhitektuuri vahealal ja mida võib vaadelda kui uue harmoonilise maailma projekte.
Eesti Arhitektuurimuuseum tänab koostöö eest Soome Arhiteketuurimuuseumit, fotod Evert Palmets/Eesti Arhitektuurimuuseum.
Näitus jääb avatuks kuni 30. aprillini.
Kirmo Mikkola tööd (paremal, valged) “Reljeefid” on aastatest 1978-1981. Materjal puit ja värv. Erakogus. Nende kohal Leonhard Lapini maal „Mälestusmärk Tallinnale“ (1976), mõeldud Mustamäele Sõpruse puiestee ringile. Max kõrgus on 345 m, ca 90 korrust, igal korrusel periood Tallinna ajaloost audio-visuaalse multimeediumina, tasapinna kõrgus 300 m.
