Saara Korpela: „Koroonaviiruse tagajärjel on kunstivaldkonnas kasutusel nii virtuaalsed kui ka reaalsed süsteemid ning süsihappegaasi heiteid tekib rohkemgi.“

Möödunud aastal lõid Soome kunstiinstitutsioonid täiesti uuelaadse töökoha ja palkasid ökokoordinaatori, kelle ülesanne on organisatsiooni süsinikujalajälje mõõtmine ning kasvuhoonegaasi heidete kahandamisplaani väljatöötamine. Lühikese ajaga on ökokoordinaatori tööle võtnud näiteks Helsingi kunstimuuseum HAM, Espoo moodsa kunsti muuseum Emma ja Kone sihtasutus. IHME (Helsingi kaasaegse kunsti festival, mille tarvis luuakse uusi teoseid ning mille juures tegutseb kunstiharidusprogramm ja antakse välja kunstiraamatuid), HIAP ehk Helsingi rahvusvaheline kunstnike programm, Frame (rahvusvaheliste kunstialgatuste toetusprogramm, mille kaudu koordineeritakse ka Soome osalemist Veneetsia biennaalil) ja Mustarinda residentuur palkasid 2020. aasta algul ühisel jõul ökokoordinaatorina tööle Saara Korpela.

Sa oled korraga nelja institutsiooni palgal. See tundub mõistlik mudel, sest need organisatsioonid seisavad silmitsi ühelaadsete küsimustega. Ühe organisatsiooni kogutud teadmistest ja ettepanekutest on kindlasti kasu ka teistele. Kuid suurema osa ajast tegeled sa nende institutsioonidega ikkagi üksinda. Kuidas see töö välja näeb?

Ma olen iga institutsiooni jaoks teinud mõneti erisugust tööd, sest nende tegevusprofiil ja vajadused erinevad. Nad on keskkonnasäästliku käitumise eri etappides. Mu töökoormus ei ole samuti võrdne: töötan IHME-le kolm päeva nädalas, Frame’ile ühe päeva ning HIAPi­le ja Mustarindale pool päeva nädalas.

Mustarinda on keskkondlike teemadega töötanud kõige kauem. Mustarinda residentuur asub Hyrynsalmis, 250 kilomeetri kaugusel polaarjoonest. Seal on külm ja sajab palju lund, seetõttu on Mustarindas põhjalikult läbi mõeldud oma 700 ruutmeetri suuruse hoone energiakasutus. Nad on katsetanud mitmesuguseid tehnoloogilisi lahendusi, neil oli isegi oma tuuleturbiin. Praegu kasutavad nad geotermilist soojuspumpa, päikesepaneele ja pisut väljast tulevat tuuleenergiat. Mustarinda residentuur ei ole täiesti süsinikuneutraalne, kuid nende emissioonid on väga vähesed. Keskkonnasäästlikud tehnilised lahendused vajavad aga kulukaid investeeringuid. Minu töö Mustarinda ökokoordinatorina on seisnenud peamiselt kommunikatsioonis: olen kirjutanud artikleid nende energiasüsteemist ja süsinikujäljest. Nad ei vaja minu nõuandeid, pigem olen mina Mustarindalt õppinud.

Mustarinda on erandlik kunstiinstitutsioon, sest neil on voli oma hoonet kujundada ja ümber ehitada. Valdav enamik kunstiasutusi tegutseb urbaansetel üüripindadel, kus nad võib-olla ei saa isegi elektrilepingut valida. Kuidas lahendavad Frame, HIAP ja IHME energiakasutuse küsimused?

Elektril ja küttel on väga suur keskkonnamõju, meie võime energiatootjate otsuseid mõjutada on aga ebasümmeetriliselt väike. See on suur vastuolu. IHMEle ja Frame’ile ei ole energia nii määrava tähtsusega, sest nende kontoriruumid on pisikesed. HIAP seevastu haldab residentuuriprogrammina mitut hoonet, neile on see tähtis teema. HIAPi osalusel paigaldatakse praegu Suomenlinna saarele intelligentset küttesüsteemi, mis on seotud ilmateenistusega. Näiteks kui täna on miinuskraadid, aga homseks ennustatakse sulailma, siis võtab küttesüsteem seda arvesse. Uued termostaadid aitavad küttekulu 15% võrra vähendada. Küttesüsteemi täiustamine on kestnud kolm aastat, praegu ollakse lõpusirgel. See on üks konkreetne ja käegakatsutav koostööprojekt, millesse HIAP on investeerinud.

See on hea näide, kuidas kitsaste valikuvõimaluste piire laiendada. Meie mõju üksikisikute või väikeste organisatsioonidena on piiratud. Saame otsustada selle üle, mida tarbime või sööme, kuid suuremaid otsuseid ei saa me enamasti ise teha. Peame kõigepealt toimima poliitiliselt ja kujundama ühiskondlikke tingimusi, et meil üldse oleks võimalik keskkonnasäästlikke valikuid teha. Mulle tundub, et Suomenlinna küttesüsteem jääb individuaalse ja poliitilise tegutsemise vahealale, sest HIAP laiendab võimalikkuse piire tehnoloogiliste vahendite abil.

Sinu esimene tööülesanne oli tööandjate süsinikujalajälje arvutamine. Kuidas sa seda tegid ja mida teada said?

Mõõtsin erisuguseid näitajaid: elektrile ja küttele kulutatud kilovatt-tunde, auto, bussi või rongiga läbitud kilomeetreid, lennukiga reisitud kilomeetreid, meremiile, hotellides veedetud öid ja nende hindu, internetile ja telefoni­kõnedele kulutatud rahasummasid, kontoris tekkinud prügi hulka, kontoris tarbitud kohvi, tee ja karastusjookide kogust. Registreerisin kõik uued ostud. Kui organisatsioon korraldab üritusi, mis toimuvad väljaspool kontorit, siis märkisin üles ürituse kestuse tundides ja korralduspaiga pindala, kaalusin ära ürituse käigus tarbitud toidu. Kui olin info kokku kogunud, siis arvutasin välja organisatsiooni süsinikdioksiidi heited. Kasutasin süsiniku väljaarvutamise (Hiilifiksu järjestö) kalkulaatorit. Me hoiame algandmed igaks juhuks alles, et saaksime tulemused vajaduse korral mõne uuema kalkulaatoriga uuesti üle arvutada. Arvutusmeetodid ja -standardid arenevad praegu väga kiiresti.

Arvutuste tulemused ei pakkunud üllatusi. Kunstiinstitutsioonide ökoloogilisest jalajäljest moodustab suurima osakaalu lennukiga lendamine. Kunstivaldkonna keskkonnamõju vähendamiseks tuleb ümber kujundada kunstnike ja kuraatorite reisimistavad ja kunstiteoste transport.

Selle info põhjal otsustas Frame täielikult loobuda Soome siselendudest. HIAP on samuti lendamisest peaaegu loobunud, nad on kahandanud reisimisest tulenevaid heiteid 86%. HIAP on omaks võtnud kolm põhimõtet: reisida aeglaselt, vähem ja lähiregioonis.

Need põhimõtted puudutavad siiski põhiliselt organisatsiooni palgatöötajate reise. HIAPi residentuuriprogrammis osalevad kunstnikud või Frame’i grantide toel reisivad kunstnikud langetavad otsuseid lendamise kohta ise. Kui räägime aeglasest reisimisest, siis kindlasti tuleb mõelda ka rahastamisele. Aeglane reisimine on enamasti kallim. Näiteks kui ma sõidan bussiga Tallinnast Berliini, siis pean kaks ööd voodis veetma, sest muidu ei peaks mu tervis reisile vastu. Reis kestab kokku kolm päeva, pileti ja ööbimispaiga hinnale lisanduvad kulutused söögile. Kes nüüd sellised kulud kannab, kas institutsioon või kunstnik?

Frame peab riigi rahastatud organisatsioonina järgima Soome reisimise määrust (valtion matkustussääntö). Määrusega on sätestatud, et reisimisel tuleb eelistada kõige odavamaid ja kiiremaid lahendusi. See tähendab, et regulat­siooniga suunatakse kõik riigi rahastatud organisatsioonid eelistama lennureise. Frame on teinud ettepaneku selle korra muutmiseks ja riik kujundabki seda parasjagu ümber.

Mustarinda residentuur pakub kunstnikele aeglase reisimise toetust, et nad saaksid lendamisest hoiduda. Kõik neli institutsiooni on ühel nõul, et kulud ja vastutus ei tohi jääda kunstnike õlule, institutsioonid peavad keskkonnasõbralike valikute eelistamist toetama. Frame jagab arvukalt mobiilsustoetusi ja kaalub võimalusi, kuidas teha stipendiumisüsteem keskkonnasäästlikumaks. Aga kas rahastaja võib kunstnikelt nõuda, et nad ei lendaks? See on suur ja tähtis aruteluküsimus, milles pole veel vastuseni jõutud. Arutelu käigus on tõstatatud ka teine küsimus, milliseid otsuseid saab langetada institutsioon ja millised valikud peavad jääma indiviidile. Näiteks liha või taimetoidu söömine on isiklik asi. Organisatsioonide ökoloogilise jalajälje sisse ei arvestata töötajate toitumisharjumusi. Jalajälje sisse arvestatakse ainult need tegevused, mida organisatsioon otseselt rahastab. Töötaja maksab lõunasöögi kinni omast taskust ja pole ülemuse asi, mida ta sööb. Sellegipoolest jääb õhku küsimus, kas organisatsioonid saavad mõjutada või toetada inimese oma valikuid. Me pole ka selles arutelus veel otsuste langetamiseni jõudnud.

Mulle tundub, et keskkonnasäästlikkuse küsimuses on vastutuse piirid institutsiooni ja kunstniku vahel väga hägused. Kui Siim Preiman kureeris 2019. aastal Tallinna Kunstihoones näituse „Hea olemise kunst“, siis ta õhutas kunstnikke lendamisest loobuma, aga kõik kunstnikud ei nõustunud sellega. Mäletan eravestlust ühe näitusel osalenud kunstnikuga, kelle arvates oli kuraator teinud talle häbitult absurdse ettepaneku võtta ette pikk bussireis. Teisalt tunnen ka kunstnikke, kes kurdavad selle üle, et institutsioonid survestavad neid kulude kokkuhoiu eesmärgil odavaid lennupileteid ostma, kuigi kunstnikud ise eelistaksid teha keskkonnahoidlikke valikuid. Sellised vastandlikud suhtumisviisid näitavad, et kunstivaldkonnas ei ole välja kujunenud ühtset käitumisprotokolli. Hädasti oleks vaja läbi rääkida, millised on osapoolte ootused üksteisele.

Vastutustundlike valikute tegemine eeldab asjakohaseid teadmisi. Mäletan oma üllatust, kui kuulsin, et erinevus lendamise ja laevasõidu vahel ei olegi nii määratult suur, nagu olin oletanud. Hiljuti sain seevastu teada, et uuematel parvlaevadel on palju väiksemad heited. Laevade süsinikdioksiidi heited võivad erineda kuni viis korda, aga mul pole õrna aimugi, millisesse kategooriasse kuulub laev, millega mina tavaliselt Helsingisse sõidan. Kodanikuna tunnen, et mul napib teadmisi, mis lubaksid võrrelda reisifirmasid ja nende üksikuid sõidukeid. Kahtlustan, et ka kunstiinstitutsioonide teadmised pole selles vallas kuigi põhjalikud.

Tõsi, teadlike valikute langetamiseks on vaja väga spetsiifilist infot, mida üksikisikud ei jõua läbi töötada. Ka heit­koguste kalkulaatorid näitavad vastu­käivaid arve. Lennukite puhul arvestatakse sageli üksnes kütuse põlemisest tuleneva süsihappegaasi hulka. Tegelik heitkogus on vähemalt kaks korda suurem, arvesse tuleb võtta ka lennuki ehitamise ja kütuse tootmise keskkonna­mõju. Kui lennuk lendab atmosfääri ülemistes kihtides, siis suureneb heitgaaside hulk 5,7 korda. Reisijana me ei tea, kui suur osa lennutrajektoorist kulgeb stratosfääris või troposfääris. Teine oluline metodoloogiline erinevus on seotud heitkoguste jagamisega reisijate vahel. Näiteks kui parvlaev veab korraga kaupa ja reisijaid, siis kuidas jagatakse selle reisiga seotud emissioonid – kas kaalu või pileti hinna järgi?

Vastuolulised andmed tekitavad segadust. Kuid me ei tohi praegu otsustamatult paigale tarduda, me peame tegutsema. Tähtis on meeles pidada fakte, mida kindlalt teame. Teame, et peame oma keskkonnamõju vähendama. Juba teame, et peame esmajoones vähendama reisimist, liha söömist ja kütmist.

Sinu arvutused näitasid, et reisimine ja kunstiteoste transport moodustavad kõige suurema süsinikdioksiidi heidete allika. Mulle torkab silma, et sinu analüüsitud neli institutsiooni on sarnase profiiliga: HIAP ja Mustarinda on residentuurid, Frame võimaldab kunstipraktikute mobiilsust. IHME on ainsana keskendunud kunstiteoste produktsioonile, kuid nemadki teevad seda tagasihoidlikus mahus. Tekib küsimus, kas suuremate näitusemajade ja muuseumide puhul oleks tulemus samasugune. Kas reisimine ja transport on ka nende jalajäljes esimesel kohal? Lendamisest on kunstivaldkonnas viimasel ajal palju juttu tehtud, kuid palju vähem räägitakse materjalidest, mida kunstiteoste ja näituste tegemiseks kasutatakse.

See on tõesti ähmane valdkond, sest me ei tea, milline on materjalide süsinikujälg. Raske on leida usaldusväärset ja täpset infot, mis oleks tasuta kättesaadav. Avatud andmebaasid on saadaval peamiselt ehitusmaterjalide kohta. Kuni kunsti tegemisel ei kasutata tsementi või terast, jääb materjalide osakaal võrreldes lendamise ja ruumide energiakasutusega väikseks. Näiteks Helsingi kunstimuuseumi HAM ökokoordinaator arvutas välja, et nende puhul on kõige suuremad emissioonide allikad küte ja transport.

Millised on sinu töö tulemused?

Me alustasime ökoloogilise jalajälje kindlakstegemisest ja mõtleme nüüd, kuidas heitkoguseid vähendada. Frame’iga töötame välja teejuhti, kuidas sammhaaval saavutada süsinikuneutraalsus. Arutame näiteks, mida Frame saaks teha distantsilt. Võimalusi on palju, kuid me pole veel kindlaid otsuseid langetanud.

HIAP ja Mustarinda on süsinikuneutraalse käitumise teemadega juba pikemalt tegelenud, nad algatasid kolm aastat tagasi koostööprojekti „Postfossiilne üleminek“. Projektis keskendutakse kolmele peateemale: energia, mobiilsus ja toit.

IHME läbib praegu sügavamat institutsionaalset ümberkujundamist. Nad otsustasid kolm aastat tagasi, et pühendavad edaspidi oma tegevuse kunsti, teaduse ja keskkonnahoiu ühendamisele. Üks võimalus süsihappegaasi heit­koguste vähendamiseks on oma tegevuse aeglustamine. IHME otsustas tegevusi kahandada, iga-aastase festivali asemel produtseerivad nad nüüd ühe uue kunstiteose aastas. Nad on hakanud fossiilse energia asemel kasutama tuuleenergiat. Ökoloogiline aspekt on lõimitud nende tegevuse igasse etappi.

Oleme palju mõelnud ka digilahendustele, näiteks ürituste korraldamise või trükiste väljaandmise puhul. Aga me ei tohi ära unustada digitaalset süsinikujälge. Ka selle valdkonna kohta ei ole praegu täpseid andmeid ja eksperdid esitavad vastuolulisi väiteid. Mõned uuringud näitavad, et digitehnoloogiate keskkonnamõju on üsna väike, teised seevastu, et see on hiiglaslik. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal. Sellegipoolest on mõistlik silmas pidada, et igal digitegevusel on erinev süsinikujälg. Tekst on kõige energiasäästlikum, sellele järgneb heli, siis pilt ja lõpuks video. Mitme osalisega videokonverentsi süsinikujälg on kõige suurem. Aeg-ajalt tasub endale meenutada, et meili saatmine on keskkonnasäästlikum kui kiire videokõne.

Covid-19 pandeemia on sundinud kunstivaldkonda hakkama saama ilma harjumuspärase mobiilsuseta. Reaktsioonid pandeemiale annavad aimu, milline tulevik meid ees ootab. Mitmed kunstiinstitutsioonid on viinud oma programmi internetti. Kui kevadel lõid muuseumid võimalusi näituste virtuaalseks külastamiseks, siis sügisel hakati juba tegema näitusi, mis on algusest peale veebikeskkonda loodud. Kas selline ongi keskkonnasäästlikkuse vaatepunktist ihaldatud tulevik? Või on sul pandeemia ajal toimunu suhtes tekkinud kriitilisi tähelepanekuid? Mul on näiteks raske leppida sellega, et arvuti tagant lahkumiseks on nüüd veel vähem põhjusi.

Näen suurt ohtu selles, kui kunstiinstitutsioonid hakkavad uskuma, et veebinaride ja virtuaalsete näituste korraldamine muudab nende tegevuse keskkonnasäästlikumaks. Me ei tohi unustada, et samal ajal on kõik muuseumid ja galeriid ikkagi alles ja neid peab edasi kütma. Koroonaviiruse tagajärjel on nüüd kasutusel mõlemad süsteemid ja heiteid tekib rohkem – see jääb arvatavasti ka pärast pandeemia lõppu nii. Optimismiks pole põhjust, olen pandeemiajärgse tegelikkuse suhtes üsna murelik.

Intervjuu avaldati 08.01.2021 ilmunud Sirbis. Autor: Airi Triisberg.