Möödunud nädalast on Eesti kinodes Soome ja Läti ühistööna valminud „Koerad ei kanna pükse“. Sünge komöödia keskmes on Juha (Pekka Strang), kes kaotab naise ja oma leinas kontakti maailmaga. Seda seniks, kuni kohtub domina Monaga (Krista Kosonen) ja avastab BDSM-maailma. Filmi maailma esilinastusele Cannes’i „Autorite kaksiknädala“ (Quinzaine des Réalisateurs) programmis on järgnenud üle 60 festivali üle kogu maailma. Sirbi tarvis rääkisid filmist režissöör J.-P. Valkeapää ja peaosaline Pekka Strang (eestlastele muu hulgas tuttav kui Tom of Finland).

„Koerad ei kanna pükse“ on vormilt provokatiivne, ent sisu poolest leinaga toimetuleku lugu. Kuidas jõudsite esmapilgul väga eripalgeliste teemade sidumiseni?

J.-P. Valkeapää: See polnud minu, vaid stsenaristi mõte. Ta pakkus välja sellise loo: ühe mehe naine upub ja too leiab taas tee naiseni hallutsinatsioonide tõttu, mis tekivad sadomaso-kägistamiste ajal. Kontseptsioon sobis, leinaga toimetuleku ja BDSM-teema kontrast intrigeeris. Lein mõjub enamasti peaaegu pühalikuna. Paljud meist puutuvad sellega varem või hiljem kokku. Ses filmis on BDSM moodus sellega toime tulla, nii et see tee viib Juha omamoodi põrandaalusesse perverssuste maailma.

BDSM-teemaga ei saa hooletult ümber käia: ebarealistlikult kujutamise puhul võib subkultuuri esindajad välja pahandada. Teil seda ohtu ilmselt ei olnud, sest konsulteerisite ühe domina’ga?

J.-P. Valkeapää: Jaa, meile oli autentsus oluline. BDSM-domina oli meile abiks juba aasta enne võtete algust: konsulteeris stsenaariumi puhul, aitas loomingulist meeskonda. Tema kaudu leidsime näiteks meistri, kes ehitas erilise tooli ja muid rekvisiite. Domina laenas meile piitsasid ja dildosid, ent oli abiks ka näitlejatega. Läksime Pekka ja Kristaga talle külla: tegime temaga intervjuu ja saime pealt vaadata kolme seanssi. Panime maski pähe ja jälgisime toimuvat kõrvalruumist, osalised olid sellest mõistagi teadlikud. Nad on ekshibitsionistid, nii et ligipääsuga polnud mingit probleemi.

Sadomasoga seostub palju stereotüüpe. Milline on see maailm tegelikult?

Pekka Strang: Ma ei pidanud oma tegelaskuju seisukohalt tegelikult teadma, mida ja kuidas seal tehakse, sest Juha puutub sellega kokku elus esimest korda. Tahtsin pigem ise sellest maailmast selgema pildi saada. Jälgisin kaht seanssi kolmest. Teisel korral kasutati toidukilet, mis mässiti mehele ümber näo. Kui ta ruumi sisenes, oli näha, et ta on toimuvast väga elevil. Aga midagi läks valesti ja teda tabasid krambid. Domina muutus hetkega. Kui enne oli ta domineeriv õrritaja, siis nüüd lülitus ta silmapilk ümber, palus meilt abi – atmosfäär oli hetkega teine. Ka filmis on sellesarnane stseen. Seda oli väga huvitav jälgida, sest kliendi ja teenusepakkuja rollimäng ei ole ju reaalsus. Läksime õuele ja ootasime, mis edasi saab. Kuulsime meest valjusti vandumas. Ta ütles meile pärast, et oli eneses väga pettunud. Nii nägime kaht täiesti erinevat maailma: salamaailma, kus mängitakse rollimängu, ja väga humaanset reaalsust, kus kõik on eelkõige tavalised ja haavatavad inimesed.

J.-P. Valkeapää: „Tahtsin vältida BDSM-maailma näitamist lahendamata probleemide sümptomina.“

Pekka, filmis leiab sinu tegelaskuju BDSM-maailma leina tõttu. Seesugune huvi ei pea ilmselt olema alati põhjustatud mingist probleemist?

Strang: Me kipume arvama, et asjad, mida meie teeme, on normaalsed ja see, mida teised teevad, ei ole. Tuleb meeles pidada, et maailm ei tiirle meie ümber. Võime ette kujutada, et oleme kaotanud kellegi väga lähedase. Näiteks ema, isa, lapse või armastatu, kes lihtsalt kaob – ja ütlemata on jäänud nii palju. Kui kohtaksite näiteks tänaval kedagi, kes pakub välja mooduse, kuidas teda taas kohata, ja selleks on kägistamine, siis … Ma arvan, et see oleks ilmselt üsna okei ükskõik kelle jaoks. Filmi tegelane Juha on elanud pärast oma naise surma kümme aastat täielikus emotsionaalses vaakumis, alles tänu kohtumisele domina’ga hakkab temas midagi muutuma. Juha jõuab tema abiga oma trauma tuumani.

Domina Mona tegelaskuju taustast ei saa vaataja kuigi palju teada. On see teadlik valik?

J.-P. Valkeapää: Jah. Tahtsin vältida BDSM-maailma näitamist lahendamata probleemide sümptomina. Kui oleksime Monale andnud näiteks õnnetu lapsepõlve, siis oleks just nii tundunud, aga see on ekslik. Ma ei tahtnud hakata Mona tegevust kuidagi selgitama, vaid jätsin need küsimused vastuseta, et näidata seeläbi seda maailma just nii komplekssena, nagu see on. Minu meelest on BDSM-maailma tuumaks usaldus. Kus veel saad nii oma identiteedi, fantaasiad ja isegi elu usaldada kellegi teise kätte? Tekkis ka seos sünniga. Juha teeb mingis mõttes läbi taassünni. Väikese lapse ja vanema omavaheline dünaamika on samasugune: tugevam on mõneti nõrgema kontrolli all. Domina viib täide klientide fantaasiad ja tal on nende üle võim, ent kliendid domineerivad oma soovidega omakorda tema üle. See on väga intrigeeriv olukord.

Juha teismeline tütar on samuti tugev naiskarakter. Kuidas tema sellesse dünaamikasse paigutub?

Strang: Pärast ema surma peavad isa ja tütar teineteise eest hoolitsema. Sageli juhtub keerulises olukorras, et hoopis laps hakkab hoolitsema vanema eest, mis tähendab, et mõnes mõttes on ta korraga nii lapsevanema kui mässava teismelise rollis. Ta on süsteemi vastu, seda teadvustamata, ent filmis murrab tütar end vabaks. Ta saab olukorraga hakkama.

Filmis hõljub enamik teemadest pealispinna all. Probleeme ei sõnastata, inimesed ütlevad kordamööda lauseid, ent dialoogi ei sünni. On selles midagi Soome või lähikandi filmidele ja ühiskonnale olemuslikku?

J.-P. Valkeapää: Inimeste vahel on lühiühendus kõikjal maailmas.

Strang: Täiesti igapäevane elu, kus püüad võimalikult palju inimesi vältida. (Naerab.)

J.-P. Valkeapää: Rääkisime täna Pekkaga sellest, et ei vastata inimese küsimusele. Igaüks räägib sellest, mis parasjagu teda ennast huvitab. Teine pool püüab aga omakorda huvituma panna sellest, mida tema räägib. Meie saunakultuur on aga selline: kõik lihtsalt istuvad üksteise kõrval ja on enamasti vait, sest … Mis sul ikka nii väga öelda?

Kuuldavasti on inimesi linastuste ajal ka saalist välja kõndinud. On see kompliment või solvang?

J.-P. Valkeapää: Igatahes kompliment!

Strang: Pealegi, pileti eest nad ju maksid!

Puhtfüüsiliselt häirivaid stseene muidugi on.

J.-P. Valkeapää: Jah, küüne kaotamine ja hamba väljatõmbamine. Aga ma arvan, et kes suudavad küünestseeni ajal rahulikuks jääda, need saavad hakkama ka hambaga! Cannes’is läksid tõepoolest mõned itaallased välja, kes hüüdsid „Häbilugu! Õudne!“. (Jäljendab püüdlikult itaalia aktsenti.) Inglastele seevastu tundusid mõned ebamugavad olukorrad tõeliselt sobivat. Nad naersid juba naise surmale järgnenud stseenide peale, said asjale pihta.

Strang: Võib-olla on selles midagi seesugust, mis lapsi kummituste majja tõmbab. Mingit annust hirmu on vaja! Kuigi, „Koerad ei kanna pükse“ pole kindlasti õudusfilm.

Seda filmi on nimetatud nii mustaks komöödiaks kui ka draamaks. Interneti põhjal žanri osas lõplikku selgust ei saanudki.

(filmi produtsent Helen Vinogradov pakub vahele: Rom-dom-com – romantic dominatrix comedy!, ehk romantiline dominakomöödia – K.V.)

J.-P. Valkeapää: Ma arvan, et seda ei saagi määratleda. Mulle meeldivad tegelikult filmid, mille žanr muutub jooksvalt, sõltuvalt tegelaste kogemustest. Näiteks Jonathan Demme’i „Midagi metsikut“3 on kerge romantiline komöödia, millest saab lõpuks peaaegu et õudusfilm. Või „Veri hakkab voolama“4 – viimaks on see absurdikomöödia.

Strang: Või „Elle“,5 kus on kõik ühte potti kokku visatud: psühholoogiline draama, räiged vägistamisstseenid, armastuslugu …

J.-P. Valkeapää: Suurepärane film!

„Inimeste taluvuspiiri tuleb muuta, et eri teemadel filmide vaatamine oleks igati loomulik asi ja keegi ei peaks tundma, et mõne teema puhul on kinosaali astumine justkui erakordselt julge tegu.“ (Pekka Strang)

Pekka, soomlased tunnevad sind paljudest filmidest ja ka teatrist, ent kui panna kõrvuti vaid „Tom of Finland“ ja „Koerad ei kanna pükse“, võiks sinust mõelda justkui nišinäitlejast.

Strang: Mina ei näe seost Touko Laaksoneni [Tom of Finland – toim] ja Juha tegelaskuju vahel. Laaksonen elas 1920ndatel, tal ei olnud lapsi. Juha on südamekirurg, kes kaotab naise ja peab lapse üles kasvatama. „Tom of Finland“ on mehest, kes püüab ellu jääda maailmas, kus tal ei ole justkui õigust olla, Juha püüab leinast üle saada.

J.-P. Valkeapää: Mina näen siin tegelikult seost, miks ma ka Pekkale rolli pakkusin. Olin teda ka varem näinud, ent „Tom of Finlandis“ on näha filminäitlemine parimal kujul. Teda võib võrrelda Paul Newmani või Brad Pittiga, näitlejatega, kes on väga täpsed, suudavad suhelda kaameraga ja suhestuda seeläbi väga väikeste žestide abil publikuga. Ta oskab ilmete ja pauside abil edasi anda mõtteid. Just need on Juha rolliks vajalikud omadused: see mees on pealtnäha täiesti passiivne, ent tema sees möllab torm.

Mõlemad on mu meelest vormilt provokatiivsed tegelased, keda on lihtne võtta stereotüübina, aga kes mõjuvad näitlejatöö tõttu väga inimlikuna.

Strang: Aga mida sa mõtlesid niši all?

Need on seksuaalsuse mõttes üsna eksplitsiitsed filmid.

Strang: Inimesed seksivad, see on ju normaalne. Geid seksivad, aga ma ei mängi gei või BDSM-rolli, ma ei jaota inimesi normaalseteks ja ebanormaalseteks. Need ei ole veidrad rollid. Ajakirjanikud kirjutavad selliste filmide puhul, et tegemist on geifilmiga või BDSM-filmiga, aga ei kirjuta kunagi, et film on tavalisest heteroseksuaalsest mehest. Mulle on esitatud küsimusi, kas ma ei karda, et mind hakatakse nüüd geinäitlejaks pidama? Aga mis aastas me elame? On aasta 2020! Ka sinu intervjuu lugejate hulgas on nii geisid, BDSM-seksi harrastajaid, äärmus­parempoolseid … Sisimas on ju kõik ühesugused.

Mulle tundub, et võime küll soovida, et kõiki võetaks võrdsena, ent kui vaadata, mis toimub näiteks Poolas või kohati ka Eestis, siis kõigil ei ole siiski ühesuguseid võimalusi.

J.-P. Valkeapää: Põhimõtteliselt Pekka lihtsalt ei taha, et ta ühte väiksesse raami surutakse.

Strang: (Naerab.) Jah, see on see, mida ma öelda tahtsin.

J.-P. Valkeapää: Film on sobivaim vahend empaatia harjutamiseks. Ma usun, et selles peitub filmide tegelik mõjuvõim: inimene saab võimaluse asetada end Touko Laaksoneni või Juha olukorda ja nendega suhestuda. See on ülioluline.

Strang: Inimeste taluvuspiiri tuleb muuta, et eri teemadel filmide vaatamine oleks igati loomulik asi ja keegi ei peaks tundma, et mõne teema puhul on kinosaali astumine justkui erakordselt julge tegu.

J.-P. Valkeapää: Täiesti hullumeelne statistika: „Koerad ei kanna pükse“ on nähtavasti kõige suurema protsendi anonüümse piletimüügiga film Soomes. [Ostjad ei logi internetikeskkonnas piletit ostes end sisse isegi siis, kui see soodustuse annab. – K. V.] Inimesed häbenevad miskipärast avalikult piletit osta …

Keiu Virro intervjuu “Kaotusvalu nahas” ilmus kultuurilehes Sirp