Näitus „Ingerlased – peidetud lood” põhineb suures osas ingerisoome ajakirjanike, isa ja tütre Lea ja Santeri Pakkaneni teekonnal oma juurte juurde, milles neid saatis inimõiguste teemadele keskendunud hinnatud Soome tippfotograaf Meeri Koutaniemi. Koos reisisid nad Ingerimaal ja Venemaal endiste vangilaagrite asupaikades ja väljasaatmiskohtades ning materjali põhjal valmis näitus 2020. aastal Soome rahvusmuuseumis.
Juhan Kuusi Dokfoto Keskuse ja Soome Instituudi koostöös valminud näitusel kasutame osalt sama materjali, kuid väljapanek sisaldab rohkelt ka varem avaldamata töid. Spetsiaalselt on näituse jaoks valminud videointervjuud Eestis elavate ingerisoomlastega, mis annavad ingerisoomlusele tänapäevase vaatenurga.
Eestis teatakse ingerisoomlaste kultuuri süstemaatilisest hävitamisest üsna vähe, sest kaks inimpõlve kestnud vaikimine on hävitanud palju teadmisi ka ingerlaste enda mälust. Ingerlaste lugu on aga osa ka siinsest ajaloost, mida võiks paremini tunda mõlemal pool Soome lahte. Seepärast toob Juhan Kuusi Dokfoto keskus ingerisoomlaste varjatud elulood ka siinsete vaatajate ette.
Peterburi ümbruses vanal Ingerimaal elab tänapäeval vaid tuhatkond ingerisoomlast, enamik rahvast on paisatud laiali Soomes, Eestis ja Rootsis. Nõukogude Liidul peaaegu õnnestus ingerisoomlased kui rahvus hävitada, ent mitte lõplikult. Rahvuse tõttu löödi ingerisoomlastele NSV Liidus „kahjuliku elemendi“ pitser ning nad õppisid oma keelt ja juuri varjama sedavõrd, et isegi lastele ei õpetatud enam emakeelt. Hirm arreteerimiste, küüditamiste ja hukkamiste ees ning oma identiteedi varjamine on ingerisoomlaste ajaloo keskne osa. Kui viimaks sai oma lugu rääkida, kammitses endiselt sügavale sisimasse kaevunud hirm.
Seda hirmu kinnitab ka üks näitusel portreteeritu, Eestist lahkunud ingerlane Robert Makkonen: „Minu kooliajal Nõukogude Eestis ei mainitud ingerisoomlasi kunagi ja oli kasulikum selle koha pealt suu üldse kinni hoida.“ Traagilise ja mahavaikitud saatuse tõttu on suur osa ingerlasi oma juured unustanud ning sideme päritoluga kaotanud. Nii võiksid paljud, kelle perekonnanimi on näiteks nen-lõpuline, endalt küsida, ega nende suguvõsas ole ingeri või soome juuri?
Venemaa agressioonisõda Ukrainas näitab, et Venemaa püüab jätkuvalt assimileerida, alistada ja hävitada väiksemaid rahvaid nii oma territooriumil kui ka naaberriigis. Venemaa poliitikat iseloomustab ilmekalt see, kuidas näitus Venemaal ära keelati. See pidi avatama Peterburis Rosfoto muuseumis oktoobris 2021. Kuu aega enne avamist, kui teosed olid juba Peterburi muuseumisse kohale toodud, näitus tühistati väites, et nad olid alles siis näituse tekstidega tutvunud. Vene meedias toodi näituse ärajätmise põhjuseks, et „näituse materjal moonutab ajaloolisi fakte“.
„See tunne, et kuulud gruppi, mida on üritatud hävitada, on ikka päris õõvastav,“ tõdes näituse jaoks antud intervjuus 21-aastane Sonja Nüganen, „aga siin ma olen. Oleme selle üle elanud – see ongi pika nina näitamine Stalinile.“
Eestlastena, väikese rahva esindajatena, võiksime oma hõimurahva saatusest rohkem teada. Näitusega püüamegi anda omalt poolt Meeri Koutaniemi visuaalselt põnevate fotolugude, Hannele Valkeeniemi ja Antti Häkli tehtud videote ning Lea Pakkaneni ja Santeri Pakkaneni uusi teadmisi pakkuva uurimistöö abil panuse selle lünga täitmiseks. Loodame, et näitus ärgitab külastajaid mõtisklema oma identiteedi ja päritolu üle ning ehk innustab nii mõndagi avama oma suguvõsa seni rääkimata lugusid.
Oleme kujundanud näituse nii, et ka igal külastajal oleks võimalik osa saada nii peitmise kui ka avamise kogemusest. Oluline küsimus on, kas soovime ja julgeme ka ise astuda samme, et näha ning kuulda. Soovime, et kõik annaksid oma panuse, et ingerisoomlaste ning teiste sarnaste n-ö unustatud (loe: hävitatud) rahvaste mahavaikimise, peitmise ja tagakiusamise ning nendevastase ükskõiksuse ajajärk on möödas ja ei kordu. Loodame südamest, et julgeme rahvana paluda vabandust, et me ei huvitunud ingerlaste saatusest ja lugudest ega osanud olla hoolivamad ning empaatilisemad.
1990. aastate alul perega Eestist Soome tagasipöördunud ingerisoomlane Greete Putta: „On väga keeruline teistele seletada oma perekondlikku kogemust ehk ingerisoomlaseks olemise valu nii, et sellest aru saadaks. /…/ Tahaksin, et ka meist räägitaks koolide õppekavades. Sellega antaks selge sõnum: teiegi olete osa sellest maast ja selle ajaloost.”
Näituse kuraatoriteks on Kristel Aimeé Laur ja Toomas Järvet, Eesti ingerisoomlastega tehtud videote autoriteks on Hannele Valkeeniemi ja Antti Häkli ja eestikeelsete näitusematerjalide konsultandiks on Taisto Raudalainen.
Tekstide koostajad: Lea Pakkanen, Santeri Pakkanen, Taisto Raudalainen, Hannele Valkeeniemi, Toomas Järvet ja Kristel Aimeé Laur. Tekstid on eesti keelde tõlkinud Peep Ehasalu ja Taisto Raudalainen.
Näitust toetavad: Soome Instituut, Eesti Kultuurkapital, Haridus- ja teadusministeerium: hõimurahvaste programm, M. A. Castréni selts, Jenny ja Antti Wihuri fond, Forus.
