Tsiviliseeritud rahvuse teke

2022. aasta algusest käivitus Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses viieaastane teadusprojekt „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940“. Rahvusvaheline uurijarühm keskendub Balti- ja Põhjamaade väikestes kultuurides 20. sajandi alguses viljeldud dekadentliku kirjanduse, kujutava kunsti, mõtteloo ja muusika uurimisele võrdluses Lääne-Euroopa dekadentlike kultuuridega.

Projekti raames toimub 4.-6. maini 2023 Eesti Teaduste Akadeemia saalis konverents Dekadents Eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus, mis toob kokku poolsada eri valdkonna uurijat, kes analüüsivad dekadentsi muutlikke ja kohati vastuolulisi tähendusi eri kunstiliikides ja ajajärkudel, muuhulgas uuritakse eesti ja soome dekadentsi vahelisi põimumisi. Konverentsi peaesinejad on Tiina Abel ja Marja Lahelma (kunst), Kerri Kotta (muusika), Daniele Monticelli (tõlge) ja Jaan Undusk (kirjandus).

Kõik konverentsipäevad lõppevad kultuuriprogrammiga. 4. mai õhtul kõlab Eesti Teaduste Akadeemia saalis dekadentlik ja modernistlik saksofonimuusika: Claude Debussy, Jean Sibeliuse, Paul Hindemithi ja Eduard Tubina loomingut esitavad Joonatan Rautiola ja Uku Gross, klaveril Johan Randvere. 5. mai õhtul arutlevad Eesti Kunstiakadeemias Eero Epner, Rainer Sarnet, Marianne Kõrver ja Juhan Ulfsak dekadentliku esteetika üle filmikunstis ja teatris. Konverentsi lõpetab Nietzsche-tõlkijate vestlusring Tallinna Ülikoolis, kus Leo Luksi juhatamisel kõnelevad Nietzsche filosoofia eestindamisest Jaan Undusk, Andres Luure, Jaanus Sooväli, Ahto Lobjakas, Henri Otsing, Egle Erik ja Märt Põder.

Teadusprojekti pealkiri „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905‒1940“ viitab 20. sajandi alguse eesti kultuuris kiirenenud moderniseerumise tõttu esile kerkinud ambivalentsele ja afektiivsele retoorikale: ebaküps kultuuriorganism ehk noor rahvus ehitab ennast vana, kurnatud maailma varemetele; dekadents kui allakäik teiseneb totaalseks uuestisünniks. Projekt uurib üleminekulisuse erinevaid esitusi Euroopa „perifeersetes“ väikekultuurides. Võrdleme mainitud representatsioone eesti, balti ja põhjamaade dekadentlikus kirjanduses ja kunstis ning paigutame need suuremate Euroopa kultuuride (eelkõige prantsuse, saksa ja vene) paradigmaatiliste dekadentsi näidete taustale.

Projekt keskendub dekadentsi põimumistele ühelt poolt praktikatega, mis seostuvad naturalismiga (bioloogiline ja sotsiaalne determinism, pärilikkus ja degeneratsioon) ning teisalt rahvuse ja tõu (rassi) kujutusviisidega. Dekadentsi on sageli kirjeldatud kosmopoliitilise ja globaalsena, samas kui rahvuslust on paradoksaalselt tajutud kohaliku ja keelepõhisena. Kuid nendevahelised suhted on keerukamad. Üritame näidata, et balti ja põhjamaade kultuuris kerkis dekadents esile rahvusluse eri versioonidega seotud kultuurivormides ning vastanduses konservatiivsele rahvuslusele.
Projekti keskmes on eesti dekadentsi näited, mis hakkavad nähtavale tulema esimese Vene revolutsiooni (1905) perioodil ja seda suuresti tänu rühmituse Noor-Eesti (1905–1915) tegevusele. Selle ridadesse kuulus nii eestlasi, põhjamaalasi (eelkõige soomlasi) kui ka lätlasi; nii kirjanikke, kunstnikke kui ka heliloojaid, kes suhestusid oma loomingu kaudu üha enam euroopa dekadentsiga. Pakkudes rikkalikult intertekstuaalset (ja sageli intermeedialist) loomingut, väljendavad dekadentlikud loojad üleminekulisuse taju, mis seostub nii külaühiskonna agraarset identiteeti kandvast keskkonnast linnamiljöösse siirdumisega kui ka eluga suurlinnades. Nende üleminekuline retoorika võimendus Esimese maailmasõja ajal, mil seda kandis edasi kirjanduslik rühmitus Siuru (1917–1919). Viimase tegevus paigutub Vene teise revolutsiooni perioodi ja selle järellainesse, mil toimus Eesti, Soome, Läti ja Leedu poliitiline iseseisvumine.

Noor-Eesti 1905. aasta manifest „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“ kutsus üles mitmekesistama Euroopas pakutavat kultuuriliste impulsside paletti (nt prantsuse, põhjamaade ning iseäranis soome kultuurist), väljendades samas kriitikat rahvusliku ärkamisaja kultuuri suhtes. Konkreetsemalt osutas see vajadusele ignoreerida (kui mitte õõnestada) baltisaksa filtreid ja ka vene mõjusid, mida tajuti osaliselt koloniaalsete või šovinistlikena. „Noor“ olemine tähendas samastumist moodsa, kuid „ebaküpse“ rahvuskultuuriga, samal ajal kui eurooplaseks saamine osutas dekadentliku poeetika ja „vana“, küpse euroopa kultuuriga identifitseerumise suunas. Selles seoses on oluline veel, et perioodil, mis jäi kahe Vene revolutsiooni vahele ehk ajavahemikus 1905–1917, elasid mitmed eesti kirjanikud ja kunstnikud nii poliitilistel põhjustel kui ka keelesuguluse tõttu Soomes: osa neist reisis sageli ka Norrasse, Taani, Prantsusmaale ja Lätisse. Ühendused soome dekadentliku kultuuriga muutusid seetõttu erakordselt olulisteks.

Esimene põhjalik sissevaade 20. sajandi alguse eesti loojaskonna dekadentlikku vaimsusse (autorid Mirjam Hinrikus, Lola Annabel Kass, Liis Pählapuu; Kumu kunstimuuseum, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2017). Raamatu kaanekujunduses on kasutatud teost: Eduard Wiiralt. Kunstnik. 1917. Tušš. Eesti Kunstimuuseum

Nagu demonstreeris KUMU näitus „Kurja lillede lapsed“ (2017), pärinevad kõige radikaalsemad eesti dekadentliku kunsti näited Esimese maailmasõja päevilt ja selle järellainetusest. Sõja hävitustöö toitis veelgi jõulisemalt üleminekulisuse taju ning dekadentsi kui allakäigu ilminguid mitte üksnes Eestis, vaid ka teistes euroopa väikestes kultuurides. Dekadentsi eri avaldused on eesti kultuuris selgemini jälgitavad kuni 1930ndate lõpuni. Esimene nõukogude okupatsiooni aasta Baltikumis, mis algas 1940, tegi neile järsu lõpu.

Mõistame dekadentsi kui diskursust (foucault’likus tähenduses) ehk diskursiivsete praktikate võrgustikku, kus allakäik, lagunemine ning lõppemise ja lõpu taju haakuvad nii negatiivsete kui ka positiivsete tähendustega; selle võrgustikuga seotud peamised nimed on Charles Baudelaire, Oscar Wilde ja Friedrich Nietzsche. Dekadentsi diskursus, mis hakkab tihenema 19. saj keskpaigas, tuleb esile mitmesugustes žanrites ja ka erinevatel perioodidel, k.a moodsates vooludes (nagu nt naturalism, estetism, sümbolism, impressionism, ekspressionism). Samuti jõuab diskursiivne dekadents filosoofiasse, teadusse ja (pseudo)teadusse.

Peamised eesmärgid

1. Näidata nietzscheliku raamistiku kaudu „perifeersete“ väikekultuuride dekadentsi eri ilmingute seoseid üleminekuseisunditega, mille vallandumine haakus kiire urbaniseerumise, revolutsiooniperioodide, sõja, poliitilise iseseisvumise ja/või koloniseerimise lõpuga.

2. Nüansseerida domineerivat arusaama dekadentsist kui rahvusülesest nähtusest, osutades rassi ja rahvuse käsituste sisu uuenemisele muuhulgas Taine’i ja Nietzsche mõistekasutuse ja ideestiku valgusel.

3. Tuua esile naturalismi ja dekadentsi põiminguid väikekultuuride kõige tüüpilisemates dekadentliku kirjanduse ja kunsti näidetes.

4. Paigutada eesti dekadentsi iseloomustused põhjamaade dekadentsi ja naturalismi uuringute konteksti, rõhutades soome ja eesti kultuuri vastastikkuseid mõjusid.

Tekst ja pildid teadusprojekti kodulehelt.