Soome keel ei ole mistahes keel 

Huvi soome keele vastu on Eestis taas tõusuteel ja nii mitmedki koolid on teatanud oma soovist lisada kooli B-keelte valikusse ka soome keel. Juba möödunud sügisel kasvas soome keelt B-keelena pakkuvate koolide arv pea kahekordseks. See on kaasa toonud positiivse “probleemi” juurde on vaja pädevaid õpetajaid. Soome keele oskajaid küll on, kuid nad on teistes ametites. 

Just seetõttu on nüüd põhjust pingutada soome keele õpetuse lisamise nimel Eestis. Samamoodi, nagu on põhjust pingutada eesti keele õpetuse lisamise nimel Soomes. Me pole mistahes naabrid ning meie keeled on samamoodi teineteise jaoks erilised.  

Sõda Ukrainas on meelde tuletanud, kui oluline on ühtehoidmine suure impeeriumi väikeste piirinaabrite jaoks. NATO töökeel on inglise keel, kuid kultuur ja identiteet toetuvad emakeelele. Tõeline huvi ja mõistmine sünnivad keele kaudu. Keeleoskus, kasvõi vähene, on võti sügavama suhte juurde. Kui me ei huvitu teineteise keelest, ei saa me teineteist lõpuni tunda. 

Kõige suurem huvi soome keele vastu oli Eestis okupatsiooni lõpul. Soome oli aken vabasse maailma, kuhu sai kiigata soome keele vahendusel. Seejärel muutus soome keel tasapisi vaid üheks keeleks teiste seas. Osaliselt tähistas see suhete normaliseerumist. Paraku muutis jätkuv rahvusvahelistumine ühiseks keeleks inglise keele. See võib paista lihtne lahendus lühikeses perspektiivis, kuid pikemas plaanis õõnestame sellega oma identiteedi aluseid.  

Soome keele oskus tagab tööturul parema palga 

Keele rolli ühenduse loojana teavad kõik, kes vähegi müügiga tegelenud. Parimad tehingud teeb see, kes müüb kliendile tema emakeeles. Turisminduses on soome keele oskus suur trump, isegi kui tundub, nagu saaksime ka inglise keelega kenasti hakkama. Soome keelde tõlgitud tekstid või lausutud laused on märk, et soome klient on teretulnud. Pole ju Soome turistide suur hulk enam sugugi iseenesestmõistetav. 

Haridus- ja teadusministeeriumi võõrkeelte raportist (2017) tuli välja, et just soome keele oskus kajastus enim palgatasemes. Oluline on, et see puudutas just kohalikke töökohti. Sõltuvalt määratlusest on Eestis 4000-6000 Soome taustaga ettevõtet ning isegi kui igapäevasuhtlus toimub eesti keeles, on soome keele oskus eeliseks juhtivale positsioonile tõusmisel.  

Sugulaskeeled toetavad emakeele oskust 

Iga keel avab uue maailma. Soome keele õppimine avab aga kaks maailma: Soome ja Eesti. Võib põhjendatult küsida, kas soome keelt võib Eestis üldse võõrkeeleks nimetada? On ju mõlemal keelel ühised juured. Just seetõttu on soome keele õppimine Eestis ja eesti keele õppimine Soomes teejuhiks ka oma identiteedi, kultuuri, ajaloo ning eneseväärikuse lätteile.  

Soome keele õppimine toetab eesti keelt ja vastupidi ning nii peaksid Eesti ja Soome suurendama teineteise keele õppimist. Kõige loomulikum oleks see osana emakeeleõpetusest, nagu soovitas soome rahvusluuletaja Eino Leino juba 1921. aastal. Muidugi on B- või C-keel sama hea valik, kuid paraku ei saa õppekavasid kuigi lihtsalt ega kiiresti muuta.  

Seetõttu toetab ja koolitab Soome Instituut Eestis soome keele õpetajaid ning korraldab õpilastele suunatud tegevusi, näiteks koolikülastusi Soome.  

Õpilane saab eduelamusi 

Õpilase seisukohast on soome keele õppimisel üks eelis ka siis, kui noort ei huvita kultuuriline side või positsioon tööjõuturul: nimelt on alguses soome keele õppimine lihtne, kolmandik sõnadest on sarnased ning eduelamus tuleb kiiresti.  

Lisaks on soome keelt lihtne päriselus praktiseerida, kuna uus keelemaailm asub lähedal. Õppimise algetapi lihtsus innustab, kuid samas ka eksitab  mõlemat korraga. Keele kaudu avanevad kultuurilised erinevused ja sarnasused annavad võimaluse näha ja tunda ka ennast. Igal juhul on eestlastel suurim eelis kõigi teiste soome keele õppijatega võrreldes.  

Lõpuks pole ju keel eesmärk omaette, keel on ennekõike suhtlusvahend. Läbikäimiseks peab olema soov või vajadus, sellest peab olema rõõmu või kasu. Kumb on siis enne, muna või kana? Ma usun, et mõlemat – huvi toob kaasa soovi keelt osata, keeleoskus aga soovi suhelda.  

 

Hannele Valkeeniemi artikkel ilmus lühendatult Õpetajate Lehes 20.01.2023