Soome rahvuseepos Kalevala ega 28. veebruaril tähistatav Kalevala päev pole võõras ka eestlaste jaoks. Elias Lönnrot toimetas ja koostas aastatel 1833–1861 viis erinevat Kalevalat, millest praegu teame algvarianti ja lõplikku. Vana Kalevala ilmus 1835. aastal (12 078 värssi kolmekümne kahes runos) ning täiendatud ja lõplik versioon, nn Uus Kalevala, ilmus aastal 1849 ja koosneb viiekümneks runoks jaotatud 22 795 värsist.
Soome, ingeri ja karjala runolaulude ja mütoloogia põhjal koostatud eepos on kujundanud soomlaste identiteeti, ent on see ju ühtviisi tähtis eestlaste jaoks. Kuulsa laulujumala Vanemuise-Väinämöineni sidemed Eestiga sündisid palju varem kui Kalevala eestikeelsed tõlked, isegi varem kui ilmus Kalevala. Tuletame meelde mõned seosed möödanikust, abiks erinevad teadustööd.
Juba baltisaksa ametniku ja krooniku Thomas Hiärni (1638-1678) 1670. aastatel avaldamata käsikirjas leidub ärakiri Turu piiskopi Mikael Agricola (1510–1557) värsivormis häme ja karjala jumalate kirjeldus 1551. aastast, mh ka laulu- ja luulejumal Äinemöinen (Ainemoinen), Vanemuise kaudne prototüüp.
18. sajandil hakkas Liivimaal levima üleeuroopaline valgustusajastu mõtteviis, mis seadis eeskujuks antiikmaailma ja andis tõuke ka esimesteks käsitlusteks Eesti muinasaja kohta. Selle valguses ja rahvusromantiliste liikumiste eeskujul alustasid baltisakslased siinsete paganlike rahvaste – nii eestlaste kui soomlaste – ristiusustamise eelset portreteerimist. Suur osa uurijaist ei teinud suuremat vahet, kas tegemist on eestlaste, soomlaste või saamidega, ühed soome-ugrilased kõik.
Baltisaksa ajalookirjutaja Garlieb Helwig Merkel (1769–1850) kirjeldab oma põhiteoses Die Vorzeit Lieflands (1798) soomlaste jumalaid ja kangelasi läbi kreeka-rooma kangelaste, näiteks on Wäinamöinen Soome Orpheus. Eestlaste suure lauluarmastuse tõttu sobis Merkeli toodud laulujumal Wainamöinen siinsele rahvale hästi. Soome-sugu rahvaste religiooni pidas Merkel sarnaseks ja eestlaste-soomlaste jumalana tunneb ta Jummala’t või Ibmele’t, aga teab nimepidi teisigi, näiteks jahijumalat Tapiot, kalajumalat Ahtit jt.
Christfried Gananderi koostatud rootsikeelne ülevaateteos soome rahvausundist Mythologia Fennica (1789) andis samuti edasi läänemeresoome ja üldse soome-ugri rahvaste usundit võrdluses antiikmaailma jumaluste ja hierarhiatega. Osa teosest tõlkis saksa keelde Kristjan Jaak Peterson (1801–1822) ning see ilmus 1822. aastal Johann Heinrich Rosenplänteri (1782–1846) ajakirjas Beiträge zur genauern Kentniß der ehstnischen Sprache pealkirjaga Finnische Mythologie. Petersoni teos tugineb põhiosas soome rahvapärimusele, ent ta tõi sisse rohkem ka eesti folkloori. Peterson lähtus eeldusest, et soome mütoloogia tegelased olid Eestis erineva ajaloo tõttu lihtsalt kaduma läinud, ka eesti rahvaluules on viiteid laulujumalale, kelle nime ei nimetata, kuid kelle lähedaseks vasteks on soome Wainemoinen.
Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850) tutvustas – kas Petersonile või Merkelile toetudes – eesti laulujumalat Wannemunne (hiljem Wannemuine) 1838. aastal Õpetatud Eesti Seltsis. 1840. aastate teisel poolel, pärast suhtlemist Elias Lönnrotiga Tartus, lisas Faehlmann laulujumalale kaaskonna (Ilmarine, Lämmeküne, Wibboane), kelle nimed meenutasid Kalevala tegelasi.
Faehlmanni Vanemuise kuju võttis üle Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882), kes sepitses ja avaldas eesti laulujumala legaliseerimiseks mitu rahvalaulu ning kirjutas Vanemuise sisse eepose Kalevipoeg avavärssi. Nii jõudis Vanemuine esmakordselt eestikeelsesse trükisõnasse. Kreutzwaldi jaoks oli ajastule iseloomulikult oluline Eesti heroiline minevik ja selle kangelased, seetõttu läks fantaasia isegi liialt lendu ja esitas soovitut tegelikkusena. Koos Alexander Heinrich Neusiga (1795–1876) koostatud artiklis Mythische und magische Lieder der Ehsten (1854) pakkus ta Eesti mütoloogiliste olendite etümoloogias Wanemuine seletuseks Vanem muistest, ehk vanimatest vanim (Der Altübrige).
Oma elu jätkasid jumalad Carl Robert Jakobsoni kooliõpikuis, kust need kinnistusid ka rahva teadvusse.
Allikad:
Hurme, Juha. Kalevala oli lopullinen kuolinisku runolaulun ilmiölle. Yle.fi, 29.11.2019 Jonuks, Tõnno. Eesti muinasusund. Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, doktoritöö. Tartu Ülikooli Kirjastus 2009.
Jonuks, Tõnno. Rahvuslus ja muinasusund: religioon eestlase loojana. Ajalooline Ajakiri the Estonian Historical Journal. 2012
Järv, Risto. Kristfrid Ganander ja Kristjan Jaak Peterson ‒ teemeistrid või sillategijad? Antiikmütoloogia heiastusi „Soome mütoloogias”. Pro Folkloristica IV. Vaga vares. Toim. Janika Oras. Eesti Kirjandusmuuseum 1996
Raun, Alo, Põldvee, Aivar. Aivar Põldvee: kuidas «sünnitati» eestlastele Vanemuine? Postimees. 06.04.2013
