Käesoleva aasta jaanuarist asub Soome Instituudi programmijuhi Liina Ergma töölaud Tartus, meie instituudi raamatukogu ruumes. Kuidas see kõik aga juhtus? Mida vastne programmijuht oma valdkonnast mõtleb?

Kui Soome Instituut Eestis oma tegevust alustas, lõpetas Liina Tallinnas parasjagu lasteaeda. Sama aasta sügisest viis tööpakkumine tema muusikaõpetajast ema Soome. Ja ühes läks ka Liina, kes võõral maal mõned päevad hiljem ning veel keelt oskamata kooliteed alustas. Et mitu kooliteed ja palju aastaid hiljem seob ta ennast just selle maa keele, hariduse ja instituuditööga, ei osanud naine siis muidugi aimatagi. Kuid nii läks, ja käesoleva aasta jaanuarist asub Soome Instituudi programmijuhi Liina Ergma töölaud Tartus, meie instituudi raamatukogu ruumes. Kuidas see kõik aga juhtus? Mida vastne programmijuht oma valdkonnast mõtleb? Ning millised hetked teda kujunemisel kõige enam mõjutanud on?

“Raamatud,” ütleb Liina kiirelt. Ta jätkab: “Kõik algas soome kirjaniku Mauri Kunnase vahvatest raamatutest, millest esimese “12 kinki jõuluvanale” juba Eestis elades ribadeks lugesin. Soome kolideski olid esimesed lasteraamatud just Kunnase loodud. Mäletan, et kui läksime ema toonasele ülemusele külla, sain mina vaadata Koiramäki -raamatuid, milles Kunnas jutustab lastele mõistetavalt ajaloolistest kohtadest ning oma maa ja kultuuri lugu.” Liinat paelus Kunnase detailirohkus ja lihtsus sedavõrd, et kui tal oli aeg valida bakalaureuse töö teema, siis uuriski ta soomluse kontseptsiooni Mauri Kunnase ja tema raamatute kaudu. “Nii sai omamoodi ring täis, ehkki uurimus jäi küll õhukeseks, sest bakatöösse ju väga palju ei mahu,” nendib ta.

Murrak annab ära

Kellena Liina aga ennast ise määratleb? Naine vaikib viivu ja ütleb, et ennekõike eestlasena. Vaikib siis veel pisut ja täpsustab: “Olen eestlane, kes on pikemalt Soomes elanud. Olen veetnud seal suurema osa oma lapsepõlvest, kogu kooliea kuni gümnaasiumi lõpuni. Kuid pärast lõpueksameid tulin Eestisse ülikooli ja see oli teadlik valik,” kinnitab Liina. Elu aga sättis nii, et pärast ülikooli sattus ta uuesti Soome, juba tööle.

Eestlasena, kellel on kaks kodumaad, on ka Liinal olnud kodune keel alati eesti keel. “Koduuksest välja minnes rääkisin soome keelt, need püsisid lahus ega läinud segamini. Kuid mu soome keel on alati olnud murdekeel, kuna elasin Etelä-Savos. Pärissoomlane aimab mu kodukandi ära ma-sa vormi puhul, sest ütlen mie-sie näiteks. Ja miulle (minule). Või näiteks ‘viht’ on meie kandis vasta, mujal aga vihta,” toob Liina näite. Ta lisab, et Ida-Soomes ongi rohkem selliseid sõnu, mida Lääne-Soomes ei kasutata.

Kuid eestlasele jäävad tema kõnest kõrvu ilmselt tavalisest rohkem helisevad L ja D. “Hooti võhivõõrastega vesteldes räägin pisut ka aeglasemalt, sest pean rohkem mõtlema, kuidas ja mida välja ütlen. Mu lauseehitus on teistsugune, eriti kui ma vaimustun ja tahan kiiresti midagi välja öelda, siis räägin eesti keelt soome keele lauseehituses,” naerab ta.

Puhas ja kõrvale kena kuulata on Liina jutt nii soomlasele kui ka eestlasele ning keelepuhtuse taga peitub kohustus: “Soome keelt õpetades olen iseäranis täpne väljendite suhtes. Ning jah, mulle ei meeldi kasutada ka laialt levinud võõrkeelseid väljendeid nagu deadline või cheklist.”

Nüüd, täiskasvanuna leiva lauale toov keel jäänud Liinale lihtsalt külge ja meelde. “Nii on väitnud mu vanemad. Kuid ilmselt neil on õigus, sest õppisin soome keelt ju alles kooli minnes ning kuidagi märkamatult. Klassijuhataja oli meil klassis kõik erinevad esemed ära sildistanud. Näiteks tahvel, laud, tool jne. Kuna osa meist alles õppis lugema ja osa juba oskas, siis olid sildid väljas ilmselt meie kõigi pärast, kuid mind aitasid need väga. Nagu ka seintele seatud tähekaardid. Ning sõnavara suurendasid muidugi ka aabits, vahetundides mängitud mängud ja sõbrad.”

Uhke arvepidaja

Kooliajast on Liinal üldse palju vahvaid mälestusi, kuid üks erilisemaid on see, kuidas nad aastaid klassile raha kogumiseks erinevaid asju müüsid. “Esmalt käisime kõik võimalikud ettevõtted, juuksuriärid jms läbi ja küsisime annetusteks asju, mida võiksime müüa. Seejärel müüsime need kooli laadapäeval või heategevusmüügil maha. Sinna juurde tehtud küpsistest ja kookidest rääkimata. Selline rahakogumise viis ongi Soome koolielus omamoodi traditsioon ja keegi ei pane pahaks, kui peab kooliõpilastelt midagi ostma või lapsed näiteks ukse taga küpsiseid või postkaarte müütamas käivad,” seletab Liina skeemi.

Ta häälde tuleb omamoodi uhkusenoot, kui tunnistab, et tema olnud klassis arvepidaja. “Kogu protsess käis minu kaudu ja see andis väiksena aimu muuhulgas sellest, mis on vastustus!” Kuid õpiti ka nutikust, viisakust ja strateegilist käitumist. Sest taoline müütamine nõudis enamat kui vaid koduses söögilauas öeldud lause: homseks on siis tarvis kooli viis eurot viia…

“Jah, meie vanemad ostsid muidugi ka ning esmajoones meie tooteid. Aga laiemalt olime oma koduküla jaganud tsoonideks ja igaüks liikus siis teatud piirkonnas. Külaelanikud kõik teadsid meid ning isegi ootasid, sest teati, et vaat novembris ja veebruaris tulevad jälle need väiksed müüjad,” kirjeldab Liina. Kogukonna meelsust ja toetust on ta sõnadest tunda, sest fakt on, et Liina klass ei olnud ju ainus taoline ses koolis. Vaid niimoodi kogusid raha kõik põhikooli klassid. “See oli omamoodi ime, kuidas üks väike kogukond traditsiooni hoidis ning raha ringluses hoiti.”

Aastaid hiljem, Soomeski klassijuhatajana töötades nägi Liina sama ilmingu teistki poolt ja küsis eneselt, kui mõistlik taoline mudel on. Vastus oli lihtne.

“Ideaalis võiks muidugi riik kõik kinni maksta, kuid Soomes on pikalt kõneldud ettevõtja kasvatamisest ja see on ju parim viis lastele äriharidust anda. Mina näen seda kahelt poolt: lapsed valivad oma unistuse ja hakkavad selles suunas liikuma. Muidugi on taustal vastutamas ka lapsevanemad ja õpetaja. Kuid näiteks juba 4.-6. klassi õpilased suudavad mõista, kuidas taoline süsteem päriselt töötab ja kokkuvõttes on nad uhked endi ja oma kaaslaste üle. Tunnustatakse üksteist: näe, me saime selle raha kokku. Meile ei antud seda niisama kuskilt või küsimise peale otse ema-isa taskust, vaid, et me nägime selle raha nimel vaeva ja kogusime. Ning see on raudselt kraad kangem kogemus. Pluss oskus organiseerida ja korraldada, sest tegime lastega nii üritusi kui ka suupisteid, mida siis vaheajal kenasti puhvetist müüsime,” avab Liina magusat äriõppe mudelit.

Lapsed ja raamatud ja …

Nüüd on Liina taas Eestis tagasi, elab esimest korda Tartus ning tunnistab, et on õnnelik. Sest saab olla jälle  täiskohaga tütar ja õde ja tädi. “Jah, kui oma elus läbivat teemat otsida, siis on neid isegi kaks:  lapsed ja raamatud,” sõnab kultuurikorraldajast klassiõpetaja ja filoloog. Kõik on kokku kerinud kui lõngakera.

“Hakkasin 15-aastasena lapsehoidjana tööle, sest kui mu klassikaaslased ja sõbrad said taskuraha, siis, mul seda polnud, sest eesti kultuuris polnud nii ju tollal kombeks. Nii ma siis töötasin ja kogusin. Hiljem tegime sõpradega kogudusemajas noortele spordi- ja huvialaringi,” loetleb Liina. Kui Tallinna Ülikoolis ühtäkki soome õppetool lõpetati, oli Liina lõpetanud just esimese kursuse soome filoloogiat. Keel peaainena siiski jätkus, ning valitud erialale sai tudeng juurde võtta veel ka klassiõpetaja oma. Ning seejärel töötas ta vaheldumisi mõlemas riigis, kuni õppimistuhin uuesti haaras ning sellele järgnes Soome esimene lastekirjandusfestival Kirjahyrrä (raamatuvurr).

“Jah, lapsed ja raamatud ning laiemalt ka laste- ja noortekirjandus, sest kui sa juba lastega töötad, siis pead teadma, mis toimub kirjanduses,”rõhutab Liina ja tunnistab, et laste lugema saamine on jätkuvalt kasvav probleem mõlemas riigis.

“See pole enam sama lihtne kui 10 või 15 aastat tagasi,” tõdeb Liina. Raamatutega konkureerivad arvutimängud, telefonisõltuvus ja ka see, et vanematel ei ole huvi või aega õhtujuttu lugeda. Nii tuleb [õpetajatel] pidevalt nuputada, kuidas ja mida. Ja ehkki Eestis on kohustuslik kirjandus, mõjutab see õpilase lugemistahet. Liina meelest peaks lähtuma hoopis lapse huvidest.

“Nimekiri võib olla, aga lapsel peab olema võimalus valida, MIDA lugeda. See hoiab motivatsiooni. Nii näiteks tegin ma kohustusliku nimekirja kõrvale ka teemapõhise valiku ja mõni laps valiski just sealt sobiva teose. Oluline on ka mõista, et arusaam ja tõlgendusoskus on erinevad. Ka lugemise tase ja kiirus on erinevad. Sel puhul olen toetanud ka Soomes populaarset audioraamatut, mis aitab noorel kuulata lugu ja selle arengut . Jah, ise lugemine arendab keelt, annab uusi sõnu ja näitab ära komakohad. Kuid arendav on ka heliraamat, sest mõisted ja sõnad tulevad samal moel, ent lävi pärisraamatuni on madalam,” kinnitab endine õpetaja.

Hingesidede tõmme

Ergma on nüüd juba teist kuud Soome Instituudi programmijuht, et arendada hariduse ja keele temaatikat. Miks siis ikkagi Soome Instituut?

“Mulle on instituut tuttav ajast, mil käisime siin tudengitena külas.  Teadsime, kes siin töötavad ja mida siit raamatukogust laenutada saab. Ka seda, et see oli töökohana ahvatlev. Nii ei olnud mul tarvis töökuulutust nähes pikalt mõelda, liiatigi täidan ju programmijuhitöös üsna sarnaseid ülesandeid: ühiskondlikud projektid, tabelid, koolitused jm korralduslik töö. Mulle tõesti väga meeldib see kõik, sest mulle meeldib väga planeerida. Just see faas, mil saab tabelit täita. Ju see on mu kiiks, aga olgu siis,” naerab Liina.

Ta istub uhkelt oma raamatukogus paikneva kontorilaua taha, sätib laua kõrguse elektrimootorivõrinal parajaks ning süveneb nädalaplaani. Tagasipöördujana on tal olemas siin just see töö, millest unistada oskas. “Olen jõudnud järeldusele, et keel ja kirjandus on teemad, millega soovin oma oskused sügavamalt ja kauemaks siduda. Et neid keeli on kaks, on boonus. Seda, et oma elu Eestiga lõpuks jälle seon, olen sisimas ilmselt alati teadnud. Sel põhjusel tulin Eestisse ülikooli, muidu oleks mu hingest jäänud alatiseks tükike puudu. Kuidas ja kus olen ma viie aasta pärast, näitab aeg, sest mis seal salata – samasugune hingeside seob mind ju ka Soomega,” tõdeb Liina ja teeb endale muumikruusi sisse kama.