Järvi Lipasti on Tuglase Seltsi koolitus- ja lõimumisjuht, Eesti-Soome suhete väsimatu edendaja ja instituudi pikaaegne ning lähedane kaasteeline: aastatel 1994 – 2011 töötas ta Soome Instituudi kultuurisekretärina Tartus. Tema südameasjaks on soome keele õpetamine Eestis ja eesti keele õpetamine Soomes.
Esimene kokkupuude soome keelega: lahja nagu soomlase lehm!
Esimest korda puutusin Soomega kokku sõnade kaudu – soome kelk, soome saun, soome puss. Mäletan ka, et mu isa ütles kõhnade inimeste ja loomade kohta ikka „lahja nagu soomlase lehm“. Kust selline võrdlus, pole aimugi. Ja perelegendi järgi tõi mu vanavanaisa oma tütrele ehk minu vanaemale eesnime Hilja Soomest. Vanavanaisa meelest riimus see hästi perekonnanimega Kokla.
Soome keelega sain tuttavaks keskkooli ajal, kui ilmus õpik „Puhutteko suomea?“. Ostsin õpiku, uurisin välja, et meie raamatukoguhoidja, praegu tunnustatud tõlkija Riina Jesmin, oskab soome keelt, ja hakkasin pühapäeviti tema juures õppimas käima. Minu järgmine soome keele õpetaja oli legendaarne Paula Palmeos. Soome keelt said tol ajal õppida ainult eesti filoloogia tudengid. Kursus keskendus akadeemilisele grammatikale, nii et pärast kaheaastaseid õpinguid oskasin soomekeelse teeküsimise peale ainult ebamääraselt käega viibata. Sellele vaatamata oli mu esimene amet peale ülikooli lõpetamist soome keele õpetaja! Aasta oli 1991 ja kõik eestlased tahtsid ja said äkki võõrkeeli õppida (noorematele selgituseks, et nõukogude ajal polnud võõrkeeltega esiteks midagi peale hakata ja teiseks ei vaadatud nende õppimise peale kõrgemalt poolt kuigi lahke pilguga). 1990. aastate alguses pääses juba välismaale, sh Soome, lubati moodustada eraettevõtteid ja keelekoole kerkis nagu seeni pärast vihma. Ühes sellises õpetasin soome keelt, olles oma õpilastest ühe õpikupeatüki võrra targem.
Soome keele koolitusi saadab menu
Kui 1994. aastal Soome Instituudis tööd alustasin, andis soome keele õpetaja Vaike-Reet Kreinin tõuke teekonnale, mida käisin kõik 17 tööaastat instituudis. Vaike tuli üsna esimestel tööpäevadel küsima, kas me ei saaks soome keele õpetajatele abi pakkuda õppematerjalide ja koolitustega. Haarasin telefoniraamatul sarvist ja helistasin läbi kõik Tartumaa koolid (noorematele selgituseks, et siis ei olnud veel internetti, meili, mobiiltelefone ega SMSe, sotsiaalmeediast rääkimata) ning kutsusin soome keele õpetajad esimesele kohtumisele 18. mail 1994. Lõuna-Eesti õpetajate huvi ja soov kokkusaamiste ja koolituste järele oli nii suur, et lisaks pealinnas toimunud koolitustele, pidasime eraldi kursusi ka Tartus. Aja jooksul kujunes välja traditsioon, et soome keele õpetajad said kokku vähemalt viis korda aastas paaripäevastel kevad- ja sügisseminaridel, nädalasel suveseminaril, Agricola päeva olümpiaadil ja Aleksis Kivi päeva kokkusaamisel. Koolitustel ja kokkusaamistel on koos õpitud ja lobisetud, lauldud ja tantsitud, kohvitatud ja õhtustatud, ujumas käidud ja näiteks ka bussiga läbi Soome Oulusse ja tagasi sõidetud.
Soome Instituudi ja soome keele õpetajate vahel ongi valitsenud alati vastastikune KOOStöösuhe. Tänu õpetajatele on instituut jõudnud noorteni ja tänu õpetajatele on instituudil võrgustik üle Eesti, nö oma mees Havannas iga Eesti linnas. Olen ka täiesti veendunud, et see, et praeguseni nii paljudes Eesti koolides soome keelt õpetatakse, on väike ime, millele on instituut kõvasti kaasa aidanud.
Usun, et õpetajate jaoks on koolitustelt saadud teadmistest isegi olulisem olnud moraalne toetus ja väärtustamine. Kõige tähtsam on inimene. Soome keelt ei õpeta koolid, vaid inimesed. Soome keele õpetajate hulgas valitseb tugev ühe pere tunne, meie-tunne. Seda tunnet on aidanud luua instituudile lisaks soome keele õpetajate selts, Soome saatkond, Tartu ja Tallinna ülikoolide soome keele lektorid ja haridusministeeriumi keeleosakond.
Kas ja miks peaks õppima soome keelt?
Võib ju küsida, miks üldse peaks õppima soome keelt? Eks ikka selleks, et tundma õppida oma naabrit ja eelkõige iseennast. Et rikkamaks saada. Eesti ja Soome on naabrid nii geograafiliselt kui lingvistiliselt. Sugulaskeel õpetab meile väga palju meie oma keele kohta. Võib isegi öelda, et kui tahad eesti keelt hästi osata ja sellest aru saada, õpi soome keelt. Lisaks avab iga keel, ükskõik kui väike ta poleks, täiesti uue maailma. Tore, kui see maailm on siin lähedal, ja sinna saab ka füüsiliselt minna. Ka teise kultuuri tundmaõppimine aitab mõista ja hinnata oma kultuuri. Keeleteadlane August Annist kirjutas 1924. aastal: ”Alles Soome kaudu leiame Eesti”. Sama kehtib ka tänasel päeval ja ka soomlaste suunal: ”Alles Eesti kaudu leiate Soome”.
Aeg-ajalt muutub mure Soome ja Eesti suhete päras teravaks. Mitte kunagi varem pole elanud Soomes nii palju eestlasi ja Eestis nii palju soomlasi kui praegu, kuid paradoksaalset tundub just praegu kahe maa tundjatele, et me kaugeneme teineteisest. Ainuüksi veebruaris ilmus kolm murelikku, aga ka lahendusi pakkuvat arvamust:
• 4.2. Indrek Tammeaid, Eesti Rahvusringhääling
Kas Eesti kaugeneb Soomest? (link)
• 13.2. Veli-Pekka Tynkkynen, Helsingin Sanomat
Toisistaan loitontuneiden Suomen ja Viron yhteistyötä pitää tiivistää (link)
• 24.2. Heikki Sal-Saller, Turun Sanomat
Suomi ja Viro ansaitsevat ystävyyden vuoden (link)
84 aastat tagasi võeti vastu Soome ja Eesti vaimse koostöö konventsioon, kus tehti ettepanek õpetada Soome ja Eesti koolides üks tund naaberriigi keelt nädalas. Ettepanek on ikka veel aktuaalne. Võib-olla aktuaalsem kui kunagi varem, sest nüüd oleme aru saanud, et laia maailma tasub Eestil ja Soomel minna koos. Aga enne kui inglise keeles koos maailma minna, tuleb plaan omavahel eesti ja soome keeles paika panna. Sel aastal alustatakse kolmanda Soome ja Eesti suhete tulevikuraporti koostamist. Meedias on kõlanud, et keskendutakse kaubandusele, haridusele, kodanike vahelistele sidemetele, turvalisusküsimustele ja digikoostööle Euroopas. Loodan väga, et raportis on kindlal kohal ka keele- ja kultuurikoostöö.
Koostööd teevad inimesed
Kõik, kes on Eesti-Soome sillal kõndinud, teavad, et ilma teineteise keelt oskamata jääb koostöö nadiks. Sest jällegi – koostööd ei tee asutused, koostööd teevad inimesed. Head koostööd teevad inimesed, kes saavad aru teineteise mõtlemise, väärtuste ja käitumise tagamaadest. Need aga selguvad kõige paremini teineteise köögis, suvilas ja saunas, kus kohtuvad inimesed, kes on leidnud ühise keele.
Võiksime järgida õpetaja Lauri soovitust „Kui terve lahendust ei jõua, tee pool“ ja seada esialgu eesmärgiks õppida teineteise keelest aru saama. Sellisel juhul võib ju rääkida ikka oma keeles. Selle keele nimi, kus kumbki räägib oma keeles, võiks olla Soomes virsun kieli ja Eestis eeso keel.
Ootan päeva, kui Soome peaminister räägib kohtumisel soome keeles ja Eesti oma vastab talle eesti keeles ning kumbki neist ei vaja tõlget.
Puhutaanko virsua? Kas räägime eeso keeles?
