Olen nüüd aasta aega Tallinnas elanud. Üks elukoha vahetuse natuke ootamatu tagajärg on see, et Helsingi on muutunud mulle lähedasemaks. Laevad saalivad üle lahe mitu korda päevas ja kohvikulaua taga saab teha tööd niisama hästi kui kontoris. Endises kodulinnas Turus elades lähedust Helsingiga ei tekkinud, sest sinna polnud asja. Mu enda elu tõendab ilmekalt mõneti kahetsusväärset tõsiasja, et Soome ja Eesti vaheline side toimib kõige loomulikumal viisil pealinnade vahel.
Tõtt öelda on Helsingisse reisimiseks nüüd ka enam põhjust. Töö Soome Instituudi kultuuriprogrammi juhina kohustab varasemast rohkem olema kursis kodumaal toimuvate sündmuste ja nende korraldajatega. Käin Helsingis õppimas ja oma teadmistes olevaid auke lappimas, aga varasemast enam ka elamusi saamas.
Helsingi on kutsuv ja lihtsasti ligipääsetav linn. Neid omadusi on viimastel aastatel teadlikult arendatud. Keskraamatukogu Oodi seinal on silt, mis annab külalisele teada, et ta on teretulnud seal aega veetma ilma, et selleks mingit erilist põhjust meeles peaks mõlkuma. Septembrikuisel teisipäeval oligi seal omajagu rahvast: lugemas ja tööd tegemas, tuttavatega kohtumas, lõunastamas, kummargil malelaua ääres või lihtsalt ringi vahtimas nagu mina. Katuseterrassilt avanes vaade avarale, Töölö laheni ulatuvale park-väljakule, kus kulgesid jalutajad, jalg-, tõuke- ja jooksuratturid, inimesed ratastoolides, ruladel ja rulluiskudel. Väljakut ääristavad rahvuslikud maamärgid: lisaks Oodile Kansalaistori, Kiasma, Musiikkitalo ja Finlandia-talo. Väärikas ja argine külg-külje kõrval.
Seekordne reis sai ette võetud seoses muuseumide ja käimasolevate näitustega. Kahe tööpäeva jooksul jõudsin ära käia Kiasma näitusel ARS22, disaini- ja arhitektuurimuuseumis, linnamuuseumis, Amos Rexis ja Helsingi kunstimuuseumis (HAM). Igaüks oli omaette elamus, aga paari päeva möödudes jõudis settida üldmulje: Helsingi on muutunud ja see on aastatepikkuse planeerimistöö tulemus. Helsingi ligipääsetavus ei tähenda vaid seda, et kõikjale pääseb treppidel turnimata – ehkki seegi on tore -, vaid põhjalikumat süvenemist teise inimese olukorda, tegevusse ja kogemise tingimustesse.
Kasutajakogemuse parandamine on põhimõtteks võetud näiteks Helsingi linnamuuseumis. Muuseumis käimine on tasuta. Muuseumi alakorruse saal meenutab elutuba, kus on huvitav nii saunanäitusega tutvuvatel papidel kui ka koos vanematega saabuvatel jõmpsikatel. Kaasamisega tegeleb ka muuseumi strateegia. Näituste sihtrühm on linnakodanikud ja nende loomises on osalenud ka mitteprofessionaalidest kuraatorid. Muuseumi püsinäitusel on üks sein pühendatud rulatajatele, kes kogevad linna täiesti omal moel. Siin kasvatatakse juuri erinevatele helsinglastele.
Kaartinkaupunki linnaosas asuvas disainimuuseumis tegeldakse ligipääsetavuse ja kõrvalejätmise küsimustega avatult ja eri vaatenurkadest. 1950ndatest pärist rassistlikud illustratsioonid on vitriinides väljas, aga koos taustainfoga: nõnda mõeldi neist asjust toona, täna oskame paremini. Üks osa muuseumist on pühendatud identiteedile. Kuidas saaks ratastoolidele toota seadmeid, mis ei näeks välja meditsiiniliste abivahenditena? Mis sõnumit roma naine oma ehetega edasi annab? Kas on võimalik toota rõivaid ja aksessuaare, mis ei võta seisukohta nende kandja soo teemal?
1990ndatel töötati välja ja võeti kasutusele meetod, mis võimaldab kasutajatel tootearendustöös oma häält kuuldavaks teha (inglise keeles design probe). Disainimuuseumi näitusel on väljas professor Tuuli Mattelmäki projekt ”Väinö”, mis uuris eakatelt endilt, kuidas arendada nende soovidele vastavaid keskkondi, abivahendeid ja teenuseid. Protsessi hõlbustamiseks said eakad kasutada kaamerat, legoklotse ja post-it-märkmepabereid. Kasutajakogemust võeti arvesse ka beebipakkide loomisel. Seegi on näide teenusedisainist, ehkki beebipakid sündisid ajal, mil teenusedisaini sõna veel ei tuntud.
Disainimuuseum ja arhitektuurimuuseum on lähiaastatel liitumas tervikuks, mis kutsub külastajat vaatama ringi disaineri ja ahitekti pilguga ja küsima, mida kõike võiks teha paremini. Näib nii, et eriti disainimuuseum kaasab vaatajat juba nüüd hea hooga.
Helsingis käik tuletas mitmel moel meelde inimkonna mitmekesisust. Viggo Wallensköldi teostes Helsingi kunstimuuseumis saavad rinnad ja peenis kokku samas kehas. Inimese amputeeritud torso on saanud mõne masina või hauakivi osaks. Teoses ”Friherrinnan” vestlevad omavahel tegelase sisemine ja väljaspoole näha olev vanus. Arhitektuurimuuseumi näituse ”Elagu Wivi Lönn!” esitlustekstides tuntakse meelehärmi selle üle, et neis on vajalik eraldi rääkida meestest ja naistest, et Lönni ja temasuguste varajaste naisarhitektide tähelepanuväärne töö oma aja sooliste normide esile tõstmiseks ilmsiks tuleks. Kiasma seinal selgitatakse võimalikule imekspanijale, miks tutvustatakse näitusi ka vene keeles (seda on tehtud alates 2013. aastast). Meid on palju ja avalikus ruumis peaks igaüks tundma end aktsepteerituna.
Ligipääsetavuse ja oodatud olemise küsimused ei kujuta endast pelgalt teenuste peenhäälestamist. Mu oma kogemus kinnitab seda. Minul jäi ülikooli lõpetamine aastaid hilja peale tõenäoliselt ka seetõttu, et Turu ülikooli raamatukogus võttis inimesi omal ajal vastu teenindaja, kelle pilgus oli küsimus, et miks ma üldse tulin ja miks tassisin oma kingadega raamatukogu koridoridesse liiva.
Teksti autor on Soome Instituudi programmijuht Duha Elsayed
Eesti keelde tõlkis Ave Anniste
