Kuidas olla inimene? “Ilvesmees” annab vastuse – olles vastutustundlik loom.
“Ilvesmees” on film soome ilvesmehest Hannu Rantalast ja ilvestest. Tegemist on Soome-Eesti koostööfilmiga, mida näidati äsja Tallinnas DocPoint dokumentaalfilmide festivali raames ja on jõudnud nüüdseks Eesti kinolevisse.
Film ei maali ekraanile kauneid looduspilte, vaid uitab põldudel, jagab mustvalget pilti looduskaameratest ja vaatab maailma madalalt, ilvese silmade kõrguselt.
Ilvesmees Hannu Rantala ja režissöör Juha Suonpää on viibinud viimastel päevadel Eestis ja külastanud oma filmi mitmeid linastusi. Sest “Ilvesmehel” on publikuga jagada rohkelt lihtsaid tarkuseteri.
Režissööri Juha Suonpää sõnul saab kunsti ülesande kokku võtta kolme punkti. Esiteks õpetab kunst, sh filmikunst, meile empaatiat. Kunsti abil astume kellegi teise kingadesse. Praeguses sõjakas maailmas on empaatiavõime äärmiselt oluline.
Teiseks – kunst üllatab. See annab uue vaatenurga ja osutab meie teadmatusele. Kolmandaks, kunst pakub rohkem küsimusi kui vastuseid. Peame õppima esitama uusi küsimusi uutest vaatenurkadest, sest just vanad vastused on toonud meid tänaste probleemide keskele.
Kunst on ellujäämisoskus. Juhuslikult – või üldse mitte juhuslikult – on äsja startinud kultuuripealinna Tartu 2024 tunnuslauseks „Ellujäämise kunstid“. Kunst sisaldab nii loovust kui ka oskusi.
Ilvesmehe õppetund on ka see, et Soomel ja Eestil on ühine kultuuriline vundament. Oleme metsarahvad, Valdur Mikita soome keelde tõlgitud „Kukeseene kuulamise kunst“ kirjeldab ju ühtaegu ka soomlasi. Meil on ühine muusikapärand ja nii on igati loogiline, et „Ilvesmehe“ muusika on teinud ja esitab eestlaste Puuluup hiiu kandlel – sama pilli kutsutakse Soomes nimega jouhikko.
Kõige olulisem „Ilvesmehe“ õpetus on aga inimese ja loomade suhe. Hannu on ilveste kaaslane. Ta ei püüa ilveseid taltsutada, vaid kulgeb nende kõrval. Peame õppima uut suhet loodusega, sest oleme jõudnud kesk järjekordset väljasuremiste lainet.
Kunst suudab muuta maailma ja Soome teab, mida see tähendab. Soome rahvuslind laululuik oli 1950. aastatel väljasuremise äärel. Yrjö Kokko kirjutas raamatud „Laulujoutsen Ultima Thulen lintu“ (1950, Laululuik, Ultima Thule lind) ja „Ne tulevat takaisin“ (1954, Nad tulevad tagasi). Võib öelda, et need raamatud päästsid laululuige väljasuremisest ja praegu on nende populatsioon elujõuline.
Umbes sada aastat tagasi oli ilves samuti väljasuremise äärel. Nüüd on see kaslane leidnud tee tagasi Lõuna-Soome. Paraku on see tekitanud ka jätkuvaid looduskaitseteemalisi vaidlusi. Kui palju metsakiisusid meile mahub? Ja kas inimene on selle otsustamiseks üldse õige loomaliik?
Ilvesmees õpetab, et inimene peab tagasi pöörduma looduse juurde – mitte asetama ennast loodusest kõrgemale. Kunst tutvustab meie kaaskulgejaid ning aitab kaasa inimeste ja loomade kokkusaamisele. Meie kõigi ellujäämisele.
Hannele Valkeeniemi
Vasakult: Hannele Valkeeniemi, Hannu Rantala, Juha Suonpää.
