Helsingis aastast 2013 tegutsev Track Factory on professionaalsete räpparite ühendus, mida juhib Aleksi Lemola. Ühendus korraldab iganädalast, 13–25aastastele noortele suunatud avatud töötuba Helsingi Idakeskuse Kipinä noortemajas. Sealses HUM-Kellari stuudios on olemas kõik vajaminevad salvestusseadmed. Novembris korraldati seal noorte uue muusika võistlus, kuhu valiti demode põhjal esinema töötubades osalenud tõusvaid tähti.
Ühel pimedal teisipäevaõhtul sain võimaluse tutvuda novembri viimase räpitöötoaga, mida juhendasid Tiia Meriläinen ja Walde Björklöf. See, et juhendajaid on kaks, on oluline: Tiia ülesandeks oli juhendada ja julgustada tekstiloomet ning Walde keskendus biidi loomisele, salvestamisele ja lõpptulemuse redigeerimisele. Töötoa alguses lepiti kokku teema, sel korral oli selleks „Edasi“, mis minusuguse vanaemaräppari meelest tundus väga keeruline. Noored seevastu haarasid asjal kohe sarvist. Mõni kasutas pliiatsit ja paberit, teine tippis telefoniekraanile. „Hei, mis sellega riimub?“ küsis keegi ja sai mitmeid vastuseid. Sosistades hakati tekste biidiga sobitama, rütm hakkas kuju võtma ja korduma Walde kõlarites.
Meeleolu oli keskendunud ja innustav. Tiia andis tagasisidet, aitas edasi, märkas igaüht. Samasugune julgustav õhkkond oli ka noortel omavahel, see peegeldus isegi minule, külalisele, kel ei lastud hetkekski tunda end sissetungijana. Vastupidi, noored tutvustasid end meelsasti, reklaamisid oma Youtube’i kanaleid ning uurisid minu käest, kuidas Eestis on ja millega instituut tegeleb.
Paari tunni pärast hakkas asi valmis saama. Kõik osalejad said stuudios kordamööda oma line’i salvestada. See oli raskem, kui olin arvanud. Keerulisemaid kohti täpsustati ja parandati mitu korda, enne kui esineja rahule jäi. Kes parajasti stuudios töötas, tundis end hetkeks staarina. Vaatasin enda ümber – kell oli ligi kaheksa, ootasin, et keegi kiirustab või on rahutu, aga ma ei näinud märkigi kannatamatusest. Kõik kohalolijad, sealhulgas juhendajad, olid ka ise varasemalt stuudiotöös osalenud ning end esineja rolli kujutlemine ei tekitanud probleeme – kes ei tahaks teha parimat.
Intensiivse töö tulemusena sündis lugu “Edasi” (soome k Eteenpäin), mida saab kuulata siit. Sellest kujunes ülistus hakkamasaamisele. Noored rääkisid eluraskustest, halvustamisest, südamevalust ja sellest, kuidas nad on kõik selle enda kasuks pööranud. Ei jäänud kahtlust, et neist asjust oli oluline rääkida.
Lõpuks tegid räpparid oma traditsioonilise rusikatervituse (fist bump) ja lahkusid üksteise järel vihmasesse õhtusse, jättes külalise mõtlikuna maha.
Track Factory töötubades luuakse ühe korraga uus teos algusest lõpuni. Tähtsaim on sealjuures enese väljendamine ning tegemisest ning tulemusest saadav pulbitsev rõõm. Osalejatelt ei nõuta varasemat kogemust ega eelnevat ettevalmistamist. Osaleda võivad erineva taseme ja kogemusega noored ning õpetada tohivad lisaks juhendajatele ka teised osalejad. Oma külaskäigul jõudsin järeldusele, et keskne roll töötubade õnnestumises on sõbralikkusel ja julgustamisel. (Võib-olla just see on kooli kirjandiõpetuses puudu!)
Soomes on räpitöötoad üsna juurdunud noorsootöö vorm. Lausa sotsiaalseks innovatsiooniks võib pidada Lugemiskeskuse projekti Sanat haltuun (“Valda sõna”), mille raames viiakse räppimine ka nende noorteni, kelle suhe lugemise ja kirjutamisega on seni jäänud hapraks. Seda tegutsemisvormi kasutatakse näiteks vanglates, haiglates, võõrutusravis ja tehniliste valdkondade ametikoolituses. Selle abil tugevdatakse lugemisoskust, jõutakse raskustesse sattunud inimesteni ja välditakse tõrjutust.
“Tegelt pole vahet, kas või siin või üle lahe,” räpivadNublu ja Mikael Gabriel loos „Universum“. Soome ja Eesti tähed on üksteist leidnud. Tahaksime näha ka sellist päeva, mil Tallinna ja Helsingi noored võiksid üheskoos riime treida, ruumis, kus keel ei ole probleem ja kus tähtsaim on enese väljendamine ning kaaslaste julgustamine.
Aitäh, Tiia ja Walde, aitäh, Aleksi, aitäh, Jasmin, Simon, Aurelia ja teised!
