Tekst: Hannele Valkeeniemi, Soome Instituudi märtsikuu uudiskirja sissejuhatajaks
Kui palju õnnestub ühe pildiga edasi anda! Kui sügavalt suudab kunst puudutada südameid! Järjekordse konkreetse tõestuse oleme saanud Tallinnas Juhan Kuusi Dokfoto keskuse näitusel “Ingerlased – peidetud lood”.
On suisa imekspandav, kui palju erinevaid vaatenurki suudab üks fotonäitus äratada. Pealmine on ingerisoomlaste varjatud lood – kuidas on tulnud kaitsta oma juuri, unustada emakeel, varjata identiteeti.
Aga näitus on ka lugu ühe rahva jõhkrast hävitamisest. Kahjuks on see universaalne reaalsus. Nagu tehti seda minevikus, tehakse ka nüüd.
Näitus avab ka arutluse identiteedist, mis on üles ehitatud mitmest erinevast kihist. Inimestel on mitmeid juuri, paljud on elanud mitmes riigis. Kes on siis see identiteedi „mina“?
Näitusest kerkivaid teemasid lahatakse giidituuride ja vestluste käigus. Näiteks räägiti enamuse vaatest vähemusele. Kas enamus suudab kunagi mõista oma võimupositsiooni, näha end väiksema ja nõrgema silme läbi? Ja milline on põlisrahvaste koht – kas need on romantilised ja müütilised minevikuparadiisid, kas tohib ajas muutuda?
Näitust võib vaadata ka fotokunsti vaatenurgast. Kuidas luua nii usalduslik suhe, et inimene laseks fotograafi enda lähedale, et ta avaneks. Kui palju tööd kulub selleks, et kõik oleks täpselt õige selle vähem kui sekundi jooksul, mil kaamera teeb klõpsu!
Fotod ja neis kajastuvad lood võivad tugevdada enesehinnangut ja enese tundmist. Üks näitust külastanud inimene kirjutas: „Esimest korda elus tundsin uhkust selle üle, et olen ingerisoomlane.“ Milline jõud võib ühes pildis peituda!
Näitust pikendati aprilli lõpuni. Käige inspireerumas, avastamas uusi peidetud vaatenurki. Kunsti ja kultuuri jõud on rohkem kui tuhat sõna.
Vestlusõhtu – kuidas rääkida lugusid, mis pole meie omad?Hannele Valkeeniemi, Annika Haas, Lauri Randla, Ann Mirjam Vaikla ja Toomas Järvet
