Soome Instituudi ja Fenno-Ugria korraldatud seminaril eestlaste ja soomlaste suhetest 1970-1980ndatel tõdeti, et tänapäeva otsustajad Eestis on tollastest suhetest ja Soome kultuuriruumist läbi imbunud. Uuritud neid aga kuigivõrd pole ja seminaril räägitu annab sisendi edasiseks uurimistööks.
Esinesid Fenno-Ugria direktor Barbi Pilvre, Jyväskylä ülikooli järeldoktorant Maarja Merivoo-Parro, Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi, Eesti kultuurikorraldaja ja ajalookirjanik Kulle Raig, ajakirjanik ja meediajuht Priit Hõbemägi; jurist, meediaekspert ja endine minister Rein Lang ning TLÜ humanitaarinstituudi õppejõud ja ajaloolane Airi Uuna.
Suhete taasalgus
Kui taasavatud Tallinn-Helsingi laevaliini laev Vanemuine 1965. aasta juulis Tallinnas randus, oli saabunud nõukogude-sõpradel vastas kohalik koorekiht. Järgmisel päeval saabus laevaga juba 218 tavalist soome turisti. Sündmust meenutab Tallinna sadamas avatud Kekkoneni bareljeef.
Inimestevaheline läbikäimine taastus aeglaselt. Osa soomlastest tuli Eestist otsima nõukogude tööliste paradiisi, aga osa hakkas Eesti vastu ka päriselt huvi tundma.
Hannele Valkeeniemi ja Kulle Raig.
Arhiividokumentidest selgub, et soometumise ajal oli Soome ladvikus soov Eestiga ja Eesti jaoks muudki ära teha, ent ajastu kombe kohaselt saadeti mõtted kõigepealt Moskvasse kinnitamiseks ning seal keelati need ära.
Soomlaste jaoks oli kultuuriaknaks Eestisse juba 1947. aastal Eesti Raadios alustanud soomekeelsed saated, mida kuulati palju ja huviga – programmis püüti edasi anda Eesti elu, eriti kultuurielu, ainult ametlik päevakommentaar tuli Moskvast. Kuulajaid oli programmil sama palju kui BBC soomekeelsetel saadetel.
Soome estofiilid olid informeeritud, aga kui palju teadis Eestist soome laiem avalikkus? Ja milliseid teadmisi peaksime Eestis korrigeerima tollaste Soome olude kohta?
Eestlaste vaatenurgast rikas Soome oli ühiskonnana siis suhteliselt vaene ja sissepoole vaatav, väärtused olid konservatiivsed, välismaalasi vähe ja heaoluühiskonda alles ehitati. Isegi praegu paljukiidetud hariduselu ja elulolu ei kannatanud välja võrdlust rikkama Rootsiga. Nii vaadati kadedusega Rootsi poole, nii nagu vaatas Eesti Soome poole. Eestit polnud soome avalikkuse jaoks sisuliselt olemas ja 1970ndatel oli kaugus Soome ja Eesti vahel ilmselt ajaloo suurim.
Soometumise tõttu on tollast Soomet nimetatud ka Kekkoslovakiaks, ent Soome oli jagunenud kaheks nii varaliselt kui maailmavaatelt. Suurem osa ühiskonnast oli siiski parempoolsete vaadetega, meedia- ja kultuurieliit hiilgas aga vasakpoolsuse ja nõukameelsusega, seepärast kõlas vasakpoolsuse hääl kõvemini.
Kui 1981 sai presidendiks Mauno Koivisto, tõi kasvav majandus endaga optimismi ja arenguhüppe kogu ühiskonna jaoks, aga ka tüdimuse varasemast poliitikast ja kõige politiseeritusest. Soometumisest vabanemise ühe ilminguna suudeti näha enda kõrval taas ka teist naabrit, Eestit. 1970-80ndatel käibele läinud väljendist “kodusoomlane” ei teadnud soomlased ise eriti midagi.
Sõnumid vabadusest
Eestlased otsisid 1970-80ndatel Läänt Põhjast ja võtsid palju seal nähtust-kogetust üle. Juba kuuekümnendate lõpust, eriti 1970-80ndatel olid soomlaste toodud asjad eestlaste jaoks mitte ainult kvaliteetsemad ja defitsiiti leevendavad, vaid need olid ka sõnumid vabast maailmast. Vabaduse puudumine oli eestlaste jaoks eriti tuntav sadamas, kus käidi soome sõpru ära saatmas – vabad inimesed läksid laevale, kohaliku hoidis aga piirivalve raudse eesriide taga.
Maarja Merivoo-Parro.
Nätsul ja kohvil, aga ka ajakirjadel, plaatidel ja kassettidel oli lõhn. Kel õnnestus Soomes käia, siis meenutati isegi avalikes ruumides levinud lõhna – mis oli ilmselt kõigest puhastusvahend, mis pani ruumid puhtuse järele lõhnama. Ka Eestis hotellis ööbinud soomlased lõhnasid teisiti – eestlase jaoks kättesaamatute šampoonide ja deodorantide järele. Lõhnamälu on tugev ja see sööbis mällu kontrastina mahorka- ja kloorihõngulisele nõukogude argipäevale.
Paljudel eestlastel on siiani hingel saamisest jäänud võlg – vastu anda polnud ju midagi. Nii püüti vastu anda vaimseid väärtusi, näiteks lapsed panid kokku kultuuriprogrammi või viidi soome külalised varieteesse ja ooperisse. See jättis veidi võlga ka teisele poolele – Soomes polnud kultuuritarbimine tavaliste inimeste seas nii levinud. Juhtus ka seda, et soome maalapsed käisid Eestis esimest korda väljas söömas – kodus oli see liiga kallis luksus.
Soome televisioon oli NSV Liidu jaoks nagu viitsütikuga pomm. Soome televisioonist õpiti Eestis tundma nii keelt kui ka maailma. Koos televisiooni, estofiilide toodud banaanide ja kohvipakkidega, vaimutoidu ja raamatutega jõudis Eestisse ka arusaam praktilisest demokraatiast. Nii oli iseseisvuse taastamise järel eestlastel kergem vastu panna oligarhia tekkele, teistes endistes liiduvabariikides nii hästi ei läinud. Iseseisvuse taastamise aastatel oli soome meedia ka vahendajaks Eesti ja muu maailma vahel.
Juba 1989. aastal, esmakordselt ilma Moskva kinnituseta kogunenud linnade liidud tõstsid sõpruslinnade hulga kuue pealt 156le. Iseseisvumise järel võeti Soomest eeskuju nii haldusruumi kui haridusruumi ülesehitamisel. Ka soolisuse aspekti õpiti nägema Soome eeskujul, peredevahelisi suhteid hoiti naiste eestvedamisel, meeste suhetest said hiljem äri ja poliitika. Tänased otsustajad on soome kultuuriruumist läbi imbunud.
“Soomlased ei aidanud ainult ree peale, vaid lükkasid ka hoo sisse,”
ütles seminari paneelvestluses Priit Hõbemägi, kes sai kaheksakümnendate lõpul Soomest muusikafestivalide kogemused, oskused ja kontaktid, et hiljem Eestis festivale korraldada. Rahvarinde II kongressi pressikeskuses loodi palju kontakte just soomlastega ja soomlaste abil. Muusikute ja ajakirjanike kontaktid on sellest ajast säilinud head.
Üleminekuaja ETV ja Eesti Telefilm oleks seisma jäänud, kui poleks saanud Soomest abi. Eesti Reklaamifilmil olid tihedad mitteametlikud suhted Soomega, kust saadi kriitilisel ajal linte, kassette, tehnikat ning väliskirjandust, mis aitas reklaamimaailmast aru saada. Eestis tehti telereklaame välisriikides müüdavatele nõukogude toodetele, mh Ladad ja Moskvitšid.
Soomlasi vaevab aga endiselt, et suurem osa neist ei teadnud tollal Eestist midagi, et Soome meid oma mälust ja elust oli välja lõiganud. Ametliku Soome valjuhäälne vaikimine kostus eriti valusalt eestlaste kõrvu 1980-90ndate vahetuses.
Just tollal otsustasid tavalised soomlased, et kui meie valitsus midagi ei tee, siis teeme ise! Õigupoolest polnud see mingi paatoslik otsus, vaid soomlastele paistis loomulik eesti sõpradele-tuttavatele oma kogemusi ja teadmisi jagada ning toetada, kus võimalik. Isegi palju kriitikat saanud juopottelu ehk koos purjutamine polnud ainult halb, sest ka see aitas luua isiklikke ja siiani olulisi kontakte.
“Kui me Eesti-Soome suhteid ei kasuta, siis saame ka üksi hakkama, ent jätame võimalused kasutamata,”
ütles Rein Lang. Ta lapsepõlve mängukaaslasteks olid soomlased, sest ta isa töötas ETA korrespondendina Soomes 1961-1965. Sellest ajast on säilinud keeleoskus, mis aitas hiljem Soomes toimuvat jälgida ja sellest õppida. Langi sõnul olid Eesti taasiseseisvumisel kaks olulist tõukajat – Eesti diasporaad välismaal ning soomlased ja Soome televisioon. Just need aitasid lääne kultuuril Eestisse imbuda ja polnud vaja hakata demokraatia põhitõdesid nullist õppima.
Rohujuuretasandi rahvadiplomaatiat peab seepärast põhjalikumalt uurima. Oleme Eesti-Soome inimestevahelisele võrgustikele palju tänu võlgu, paraku me endiselt alahindame tollast abi Eesti edasises arengus või hakkame seda unustama.
Vt seminari esimese osa salvestust Youtubes. (salvestus MTÜ Etnomeedia)
Vt paneelvestluse salvestust Youtubes. (salvestus MTÜ Etnomeedia)
Vt ka seminari kajastust ja intervjuusid ajalehes Pealinn.
