2020. aastal toetame kirjandusfestivalil Prima Vista Soome kirjaniku, tõlkija, muusika-, teatri- ja kirjanduskriitiku ja vabakutselise ajakirjaniku Rita Dahli esinemist. Jagame sel puhul luuletaja ja prosaisti Elo Viidingu usutlust Rita Dahliga, mis esmakordselt nägi ilmavalgust ajalehes Epifanio. Elo Viiding tõlkis eesti keelde ka Rita Dahli luulekogu “Aja süda” (EKSA, 2020).
Elo Viiding: Kirjaniku käest see kõige triviaalsem küsimus, millele eeldan – Sind tundes – huvitavat vastust: kuidas sinust sai kirjanik?
Rita Dahl: Minu kirjanikuelu algas juba lapsena: asutasin omaenda ülikooli, kus lugesin ja kirjutasin pidevalt. Olin 10-aastane, kui asusin Dostojevskit, Elioti ja teisi tõsiseid autoreid lugema; mõtisklesin selliste asjade üle nagu inimese süüdivus. Mul oli palju soove, kelleks saada – kirjanikuks saamise kõrval tahtsin ka professoriks, ooperilauljaks… Paraku ma ei sündinud peresse, kus oleks aru saadud intellektuaalsetest huvidest – olen tüüpilisest alama keskklassi perest, kus isa oli algul ehitustööline, hiljem väike-ettevõtja ja ema tegi kontoritööd. Ja nende omavahelised suhted olid halvad.
Emal olid, tõsi küll, minu suhtes suured ootused – ta soovis, et minust saaks suursaadik, aga selleks olen ma liialt suur tõearmastaja. 90ndate lõpul olin küll riigiteaduste õpingute praktikal välisministeeriumi kultuuriosakonnas, tehes samaaegselt oma diplomitööd. 11-aastaselt kirjutasin proosat ja luulet, mis oli tundetoonilt väga moralistlik ja tõsine. Viiendast klassist alates olin klassi parim.
Olin väga huvitatud rahvusvahelisest poliitikast ja ühiskondlikest probleemidest.
Teismeeas tundsin suurt üksindust, tuge kirjutamiseks sain oma õpetajailt ja kirjanikelt, kellega pidasin sidet – näiteks Pentti Saaritsalt, kes mu loomingut kiitis ja mind kirjutama kannustas.
EV: Oled riigiteaduste ja filosoofia ning kirjanduse ja ajakirjanduse magister, kogu aja õppinud ja ennast täiendanud; praegugi tegutsed õpetajaoskuste omandamise nimel. Valdad seitset keelt, millest ka tõlgid ilukirjandust. Mida tähendab sinu jaoks pidev õppimine, milleks kõik see vaev?
RD: Minu ammuseks unistuseks oli saada kraad riigiteaduste ja humanitaaralal. Viisin selle unistuse ellu. Õppimine tähendabki endale eesmärkide püstitamist, olen eluaegse õppimise pooldaja ja püüdlen jätkuvalt laiemate teadmiste poole võimalikult paljudes valdkondades.
EV: Oled olnud maineka luuleajakirja “Tuli ja savu” peatoimetaja, mitmekülgne aimekirjanik, kes kirjutanud nii Soome kaevanduspoliitikast kui sõnavabadusest; poeetikast ja eri maade kultuuridest. Käesolevas lühi-intervjuus me ei jõuagi käsitleda kõiki valdkondi, kus sa ennast teostanud oled. Aga ehk mõni veel näiteks?
RD: Olen avaldanud sadu artikleid ja kirjutanud igasugustesse lehtedesse. Töötasin paarkümmend aastat ka omaenda kommunikatsiooniäris, 90ndate lõpul ka paaris interneti raamatupoes, kust sain palgaks vabal valikul raamatuid. Soovisin alati pigem teaduslikku kirjandust või filosoofiat, sain endale Foucault’ ja Irigaray teoseid. Ning muidugi anti mulle tasuks ka luuleraamatuid, mida siis ühtlasi arvustasin.
EV: Oled irooniline, kriitiline luuletajahing. Milline on sinu seisukoht, kas kirjanik või kunstnik peaks käima presidendi vastuvõttudel, osutama austust riigile – näiteks sellisele, mille osa lapsi nälgib?
RD: Ei. Kirjanik peab olema riigist sõltumatu, teatavat laadi mõtlemise anarhist. Ta peaks olema kannatajate ja varjujäetute poolel. Kes teine otsiks tõde, kui mitte kirjanik! Intellektuaalsus tähendabki seda, et ei saa heaks kiita riigi ebaausaid tehinguid välise hiilguse varjus.
EV: Kirjutad läbi mitmekordsete filtrite, irooniaga, eksperimenteerid palju – kas see on raske?
RD: Eks intellektuaalse kirjaniku aju ole pidevalt ülekoormatud; meeled pidevalt hekseldavad nähtusi jätkuva mõtlemisprotsessi käigus, ning see võib vahel ka raske olla. Ning tal on ka üks suur praktiline takistus – intellektuaalne luule, proosa ei müü. Kirjastuse leidmine on teine probleem – sellega võib eelpoolmainitust tulenevalt aega minna. Modernistliku luule klassiku Jyrki Pellise portree, näiteks, oli üks esimesi raamatuid, mille toimetamise jaoks ma toetust sain, kuid millele otsisin kirjastajat kümme aastat. Neid, kes lubadusi andsid, aga siiski neid murdsid, oli palju.
EV: Kas pead ennast marginaalseks kirjanikuks?
RD: Keel on alati poliitiline. Sõnadega nagu “keskne” ja “marginaalne” on kombeks inimesi paika panna. Mina ei tunne, et oleksin marginaalne kirjanik, olen omaenda tegemiste keskpunkt. Ka “kõrvalejätmine” on täiesti politiseeritud sõna – juba see sõna iseeneses asetab inimese kõrvale, varju. Foucault’ järgi on see mistahes institutsiooni võimukandjate termin, ja ma ei nõustu sellega, et olen kõrvalejäetu. Mul on kolm kõrgharidust, olen oma elust pea kakskümmend aastat midagi õppinud, ning hoolimata sellest, et mu sissetulekud pole suured – hetkel elan peaasjalikult stipendiumitest, õpetajatööst ja kommunikatsiooniala töödest – , ei nõustu ma ennast marginaaliks või varju jäetuks nimetama! Kuid ma aitan küll neid, kes on kõrvalejäetuse ohus, oma koha leidmisel maailmas – kirjanduse ja ajakirjanduse abil. Otse loomulikult tahan ma oma tööga avalikkuse tähelepanu! Teen avalikku tööd ja tahan, et see jõuaks võimalikult suure osa inimeste teadvusse!
EV: Milline on su suhe proosaga?
RD: Proovin hetkel kirjutada oma esikromaani palju reisinud ja vabatahtlikku tööd tegeva lehetoimetaja psüühilisest rännakust oma minevikku – oleme jätkuvalt selle produktid, kui me just ei lõika seda endast julmalt ära. Ma armastan Philiph Rothi, Tennessee Williamsit, kes kirjutasid keskklassi perede sisekonfliktidest ja rassiprobleemidest, ning Joyce Carol Oatesi, kes räägib neist asjadest, mis inimese identiteeti mõjutavad.
EV: Millised teosed on sinult ilmumas?
RD: Seesama Jyrki Pellise “Portree”, mis leidis kirjastuse 17- aastase töö järel. Kirjastuselt Enostone on ilmumas mu esimene lasteraamat, mis on inspireeritud üksikvanema elust kahe tütrega, kes on pooleldi hiinlased, pooleldi soomlased. Veel ootab ilmumist Soome pagulaspoliitikat käsitlev raamat, millele loodan suurt lugejahuvi. Samuti portugali luule antoloogia “Maailmapaos”, mis ilmub kirjastuselt Parkko aastal 2020.
