Ilusa, sügiseks kippuva nädalavahetuse eel pakume diivanile kerra tõmbumiseks ühe teistmoodi eluloo- ja rännakuraamatu. See on “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma”, mille kirjastus Varrak eesti keelde tõlkis. Soomes ilmus raamat juba 2013. aastal, kuid Eestis on eelmisel kevadel ilmunud teos alles “uus”. Ent juba sedavõrd populaarne, et sel nädalal käis raamatu autor Mia Kankimäki ka siinsete lugejatega kohtumas. Tallinnas sündis ka järgnev jutuajamine.
Kankimäki kirjanikutee algas rahulolematusest. Sest ühel 2010. aasta üksluisel päeval sai naisel oma toonasest elust ja tööst lihtsalt kõrini. “Töötasin ühes Helsingi kirjastuses ja korraga tajusin, et korralikust karjäärist ja muust meelepärasest hoolimata seisab mu elu lihtsalt paigal,” tõdeb naine. Ta oli sel hetkel 38-aastane ning ühtäkki tundus tänapäevale omane kiire argirütm nii hoogne, et kõik tundus mõttetu.
“Mul ei olnud perekonda ega lapsi. Oli vaid kõrini,” tunnistab ta lihtsalt ning kirjeldab, kuidas Soomes on võimalik end sellistel puhkudel kuni üheks aastaks ja töökohta kaotamata niiöelda vabaks võtta. Seda Mia siis tegigi. Lootuses, et ehk läheb paremaks. Või et tuleb vähemalt siht silme ette tagasi. Kuid see oli alles suure seikluse algus.
Jaapani keelest, kultuurist vaimustunud Mia lendas Jaapani keisri õukonnas 900 aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajades Kyōtosse ning hakkas pidama päevikut, millest pidi saama raamat. Ühel hetkel aga sai planeeritud ühes aastast kolm ning lõpuks, kui raamatu käsikiri valmis sai, oli Mia elu totaalselt muutunud: ta oli loobunud oma korterist ning hoolega ehitatud karjäärist ja pühenduski jäägitult rännaku(te)le. Nii see siis algaski. Sest täna on ta vabakutseline, kelle teine raamat Naiset, joita ajattelen öisini (ilmub eesti keeles juba uuel aastal) on tuhandete soomlaste lugemislaual või raamatuäpi kaudu kõrvaklappides ning kolmanda raamatu kondikava on kohe koos. “Vabakutselise elu on muidugi omaette väljakutse, sest teinekord ole ju lihtsalt tööt(u)a. Kuid ma olen tõesti õnnelik, et olen oma elus tihanud valikuid teha ning et võin tegelen sellega, mis mind tõeliselt paelub,” rõhutab kirjanik.
Põnev on siinkohal see, et Mia Kankimäki teosed on omalaadsed eluloo-reisiraamatud, milles ajaloolised, sajandite tagused naised üle aja üksteisega kõnelevad. Nii on tolmustest arhiividest leitud naiskangelastest inspiratsiooni saanud Mia omakorda inspireerinud tuhandeid ja tuhandeid. Muide, selle intervjuu ajal selgus, et just selle sama raamatu tõlkeõigused on müüdud Hiinasse.
Hämmastav on seegi, et mõned suured elumuutused saavad alguse teinekord ka justkui tavalisest seigast. Näiteks sattus Mia, toona veel ülikoolis õppides, kord lugema tuhat aastat tagasi kirjutatud Padjaraamatut. Õukonnanaise Sei Shõnogani mõtetest lummatuna ahmis Mia aastaid ajalooks saanud naise sõnumeid. Kulus täpselt aastat, kuni soomlanna tajus, et …
“Mõelda vaid, et nii ammu aega tagasi on mõeldud tänapäevalgi aktuaalseid mõtteid? Jah, see oli tõeliselt müstiline, kuidas ma seda raamatut lugedes ennast ära tundsin. Ja need tema erilised nimekirjad (ühele viitab ka raamatu pealkiri), on tänapäeva sotsiaalmeediast tiines ajas eriti kõnekad.”
Kirjanik Mia Kankimäki ja loo autor Piret Kooli. Foto: Soome Instituut
Jaapanis elades tajus soomlanna, et on justkui koju jõudnud. “Ma ei olnud varem mõelnud, kui sarnased meie, soomlased jaapanlastega oleme. Just inimestena. Jaapanlased on vaoshoitud, sissepooleelavad, ja see oli mulle meeldiv äratundmine. Olin ühtäkki osa kultuurist, kus ma sain olla täpselt mina ise ja mitte selline nagu ühiskond või norm eeldaks. Armastan jaapanlikku miljööd, sest see mõjub mulle ääretult rahustavalt,” seletab Mia tasasel häälel. Ta tunnistab ka, et jaapani keel pole talle aastaid kestnud õpinguist hoolimata senini sujuv ega selge. “Ainuüksi selleks, et omandada elementaarsed 3000 märki, kulub meeletu hulk aega ja mõistan, et oleksin pidanud nende õppimisega alustama vähemalt paarkümmend aastat tagasi, ja tund aega päevas. Sest keele õppimine on (uue) kultuuri võti ja tunnistan, et just seetõttu on mu suurim unistus osata kõiki maailmakeeli,” avaldab naine. Ta lisab: “Just sel põhjusel koliksin Jaapanisse elama.”
Soomes on aga miski, milleta ta kaua läbi ei saaks: koorikuline rukkileib ja kaerahelbed. Just need kaks on kirjaniku kohvris viimase kaheksa aasta vältel alati olemas olnud. Sest oma teise raamatu tarvis seikles ta juba mööda maailma, lastes end sajandeid tagasi kannapöördeid teinud naiste julgusest haarata. “Jah, ma mõtle(si)n neile naistele õhtuti ja öösiti ning jätkan taoliste eeskujude otsinguid ka edaspidi. Usun, et see ongi mu elu eesmärk: rännata läbi elu(lugude).”
