Soome Instituudi Sihtasutuse juhatuse liige Minna Jaakola on soome Helsingi Ülikooli soome keele õppejõud.
“…leidsin enda viimaks Vallikraavi tänava otsalt ja pöördusin sinna sisse. See on kõige kaunim tänav kogu Tartus. Vähe on neid, kes ta võlule on suutnud vastu panna.”
(Bernard Kangro 1990[1958]: “Jäälätted”)
Soome Instituudi juubeliaasta kõrval tähistan tänavu ka isiklikku verstaposti: 1991. aasta kevadel olin vahetusüliõpilane Tartu Ülikoolis. Esmakordselt olin Tartus käinud kaks aastat varem, Helsingi ülikoolis eesti keelt õppivate tudengite õpperetkel. Ööbisime toona uues kõledas ühiselamus Tuglase tänaval. Jalutasime kevadõhtusel Toomemäel, vaimustusin Tartust ja Vallikraavist, aga ennekõike vaimustusin eesti keelest.
Bernard Kangrot Soomes peaaegu ei teata, aga eesti keelt oskavale inimesele pakub Kangro looming huvitavat vaatenurka, eriti väliseesti kirjandusele. Lugesin ”Jäälätteid” esimest korda just 1991. aastal Tartus. Kangro teosed meeldisid mulle, sest Tartu, millega ma samal ajal tutvusin, on neis justnagu üks peategelasi, keda kirjeldatakse aja ja koha tõttu erinevast vaatenurgast. Lugesin neid raamatuid ka keele pärast.
Võõrkeeli õppides keskendub tähelepanu enamasti erinevustele: sõnad pole äratuntavad ja tähenduste piirid kulgevad mujal kui emakeeles, leidub keerulisi häälikuid ja raskesti omistatavaid artiklitesüsteeme, teistmoodi väljendatavaid ruumisuhteid või erinevat sõnajärge.
Soomlase jaoks on eesti keel nagu uus, seni peidus olnud aken omas kodus. Aknast avaneb uus vaade vanale maastikule. Kõigepealt märkab silm seda, mis on tuttav. Tunneb ära ühiseid sõnu, muutevorme, sarnaseid konstruktsioone. Seejärel tulevad erinevused: pea meeles, et tuleb valida teine vorm kui soome keeles, tolle sõna tähendus on just vastupidine, midagi paludes ei ole hea kasutada ainult tingivat kõneviisi, teieta! Lisaks veel see kahtlemata kõigile teada faas, mil sarnasused teevad ettevaatlikuks: kas kaunis on eesti- või soomekeelne sõna, kas tegemist on ”valesõpradega”, vali igaks juhuks muu sõna!
Lähisugulaskeelte kõnelejad kasutavad salarelva: varjus peituvat, aga väga lihtsasti üles äratatavat keeletaju. Vahel viib see valetõlgendusteni, vahel päästab hädast, vahel ajab naerma. Lähtekeele mõju soome ja eesti keele õppimisele uuritakse huviga ja näiteks sarjas ”Lähivertailuja/Lähivõrdlusi” on selle kohta avaldatud palju teadustöid. Põnevad on ka uurimused kakskeelsete vestluste strateegiast või sellest, kuidas kasutatakse soome- ja eestikeelsetes vestlustes mängu vastastikmõju vahendina. Nendel teemadel on kirjutanud nt Hanna-Ilona Härmävaara ja Maria Frick.[i]
Sama tore kui see, et soome ja eesti keelel on ühine algupära, on ka see, et selle ühisosa peale on eri aegadel ladestunud nii sarnasusi kui ka erinevusi, laene ühelt ja teiselt poolt ning selle käigus natuke eri suundades arenenud ütlemisviise. Kui läheneda soome ja eesti keelele niisugusest vaatenurgast, siis erinevused mitte ainult ei eralda. Need on ka teistsugused viisid asjade tajumiseks: maailmast võib rääkida ka nõnda. Minu meelest tasub meil selle eest hoolt kanda, õppida visalt eesti ja soome keelt ja kasutada neid keeli omavahelise suhtluse vahendina.
(Hiljem olin ühel suvel tööl Helsingi ülikooli soome-ugri instituudis ja miskipärast sain ülesandeks helistada Lundi Bernard Kangrole (kui õigesti mäletan, siis oli teemaks raamatute tellimine raamatukokku, see juhtus e-posti-eelsel ajal). Ta ei võtnud vastu.)
___________
[i] Näiteks: Härmävaara, Hanna-Ilona & & Frick, Maria 2016: Handling linguistic asymmetries via bilingual punning in conversations among speakers of cognate languages. Teoses Knospe, S., Onysko, A. & Goth, M. (toim.) Crossing Languages to Play with Words. Multidisciplinary Perspectives, s. 113–134. Berlin: de Gruyter.
