Valgas sai esmaettekande Olli Kortekangase muusikal ja Elo Viidungu libretol loodud soome-eesti koostöökantaat PIIR / RAJA.
Piirid määravad meie kõigi elu. Piirid võivad olla nii liikluses kui kultuuris, riikide vahel või meie mõtlemises. Millal neid ületada, millal ei tasuks? Millal on piir õnnistuseks ja millal on see needus?
(vasakult) Tiit Peterson, Ville Rusanen, Olli Kortekangas, Elo Viiding ja Neeme Punder Valga kultuurikeskuses enne esietendust. Foto Heikki Nenonen
Seda kõike käsitleti sügavuti Valga/Valkas, piiriga jagatud kaksiklinnas, kus 7. mail esietendus Tartu 2024 kultuuripealinna põhiprogrammi raames muusika- ja luuleteos PIIR. Ka teos ise lõhkus piire, olles soome-eesti ühise loometöö tulemus. Lisaks lagundas see piire muusika, kõne ja laulu vahel, kus Elo Viidingu loodud ja ette kantud luule muutus paiguti lauluks ning bariton Ville Rusaneni vokaal sulandus Neeme Punderi flöödi- ja Tiit Petersoni kitarrimängu.
Kantaadile järgnes teemat laiendav vestlusring ajakirjanik Joonas Hellerma juhtimisel.
„Me vajame piire. Ilma nendeta ei teaks me, kes me oleme ja kes on teised. Piirid liiguvad, uued piirid tekivad ja vanad kaovad,“ tõdes emeriitprofessor Marju Lauristin.
Marju Lauristin, David Vseviov ja Joonas Hellerma. Foto Heikki Nenonen.
Ta tõstatas küsimuse, miks peaks vanal Liivimaal Läti ja Eesti vahel olema selline piir, kus ilma ümberistumiseta ei pääse naaberriigi pealinna?
See piir pole siiski nii ületamatu kui tsivilisatsioonide piir, milleks on muutunud idapiir, märkis ajaloolane David Vseviov. Ta meenutas, et ajalooline narratiiv, mis keskendub sõjale ja kangelaslikele võitudele, jätkab piiride ehitamist, jagades inimesi meieks ja nendeks.
„Selle asemel peaksime mõtlema, millist tulevikku tahame ehitada. Peaksime õpetame inimlikkuse ajalugu, lugusid, kuidas keegi on ulatanud käe, aidanud,“ märkis Vseviov.
Kultuurilised ja poliitilised piirid ei ole samad, tuletas Lauristin meelde. Need ka liiguvad erinevates tempodes. Ent ilma erinevate kultuurideta ei saa sündida mitmekesisust, polüfooniat ega harmooniat.
Euroopa kultuuri iseloomustab kultuuride polüfoonia. See tähendab piiride tunnistamist ja nende ületamist. Joonas Hellerma meenutas, et täpselt samal päeval 200 aastat tagasi, 7. mail 1824, sai esmaettekande Ludwig van Beethoveni 9. sümfoonia. Selle kuulsaim osa, Ood rõõmule, on nüüd Euroopa Liidu hümniks.
Milline suurepärane seos tänapäevase PIIRi esmaesitlusega Valgas! Ja seda just nüüd, mil Eesti tähistab EL-i liikmelisuse 20. aastapäeva, ja Tartu on Euroopa kultuuripealinn.
Muusika: Olli Kortekangas
Tekst: Elo Viiding
Vokaal: Ville Rusanen
Kitarr: Tiit Peterson
Flööt: Neeme Punder
Graafika: Kaisa Jussila
Arutelu: Marju Lauristin, David Vseviov, Joonas Hellerma
Produktsioon: Tuglase selts, Soome Instituut, Soome-Eesti Kultuurirahastu, Tartu 2024.
Kokkuvõtte tegi Hannele Valkeeniemi
Maailma esmaettekande järgsed lilled ja aplaus. Foto Peep Ehasalu
