Teisipäeval, 9. detsembril esines Eesti Rahvusraamatukogu 8. korruse saalis Soome kirjanik Jukka Behm, kelle noorteromaanid „Imepoiss Leon“ ja „Ingli rusikas“ on tõlkija Helena Lemendiku ja Eesti Raamatu vahendusel eesti keelde jõudnud.
Saalitäie noorte lugejate ees esinenud kirjanik meenutas lugemisvara lapsepõlves, mil meeli köitsid ennekõike krimkad. Praegu jätavad põnevikud ta üsna ükskõikseks, küll aga loeb Jukka endiselt palju. „Soomes ja Eestis on raamatute tasuta lugemise jaoks olemas suurepärane leiutis – raamatukogud.”
Enda noorema versiooniga vaidles kirjanik veel mitmel korral – näiteks peab ta praegu üsna rumalaks põhimõtet, et kui juba oled raamatuga alustanud, siis peaks selle läbi lugema. „Kui raamat ei meeldi, siis pane see kõrvale ja otsi teine. Alati on olemas just sulle sobiv raamat,“ kinnitab Jukka.
Lugemiselamust, millest sai alguse ta soov ise kirjutada, mäletab Jukka hästi. Ta oli 17-aastane, kui võttis ühe soome kirjanike teose kätte eelarvamusega. „Mõtlesin, et see on mingi vana pässi kirjutatud, mis seal ikka olla saab,“ meenutas kirjanik. „Üllatavalt ei saanud ma enam nina raamatust välja ja esmakordselt tekkis tahtmine kirjutada ka ise mõni selline lugu, et keegi minusugune saaks elamuse.“
Esimene valminud teos oli kahe lehekülje pikkune ajalooline romaan… Seejärel kriminaalromaan, milles mõrvar paljastus viiendal real… Siis Jukka luuletas, sest tundus, et luulet suudaks ta päevaga kasvõi terve raamatu jagu valmis luuletada…
Pehmelt öeldes polnud kirjastused neid tekste lugedes kuigi innukad neid avaldama. Aastaid hiljem võttis Jukka ennast kokku, kirjutas ja kirjutas ning niimoodi harjutades õppis tundma ennast ja oma stiili. Sama soovitab ta alustavale kirjutajale „Hakka pihta, alusta kirjutamist! Ära lükka seda edasi, vaid alusta ja ole oma otsuses kindel. Piisavalt palju kirjutades tekib samasugune ahaa-elamus, nagu kunagi õppisid lugema tähtedest sõnu, sõnadest lauseid ja lausetest lugusid – ma oskan!“
Kirjaniku sõnul on romaani kirjutamisel parim hetk see, kui lugu on koos, on algus ja lõpp ja on näha, et lugu töötab. Siis on käes lihvimise mõnus etapp. „Hea tunne on, kui mu maailm muutub parandades paremaks. Ja hea on tunda ennast kõikvõimsana, kui viskad mõne tegelase loost välja või sunnid ta klaveritundi,“ naeris Jukka.
Jalgpalliteemalisse romaani „Imepoiss Leon“ kirjutas ta sisse enda kogemuse – lapsepõlves sunniti teda pallimängu asemel klaverit harjutama. Muudki omast ja lähedaste eludest jõudis romaani, kirjutamise võttis ta ette oma tollal 13-14-aastaste poegade jaoks. Kui romaan kümme aastat hiljem trükitud sai, olid pojad juba täiskasvanud. Kuna raamatul läks hästi, tellis kirjastus sellele järje, mille kirjutamine võttis vaid pool aastat, teine pool läks toimetamisele. „Nii et ühe raamatu ilmumine kestab ühest aastast kümneni,“ muigab Jukka. Küll teeb aga kirjanikule rõõmu, et Soomes on just poisid selle raamatu leidnud.
Eesti publikul oli lõputult küsimusi. Alates lemmikvärvist (sinine) kuni lemmiknumbrini (13). Kirjanik on sündinud 13. novembril, osalt seepärast oli alguses ka jalgpallipoisi Leoni number 13, aga kaanekujunduse teinud kunstnik ütles, et pildile sobib 17 paremini – nii jäigi. Küsiti ka, kuidas kirjanik surra tahaks. Jukka vastas ausalt, et surra võiks kiiresti, näiteks võiks põlev meteoriit pähe kukkuda ja ta hetkega aurustada.
Autori sõnul ta enamasti naudib kirjanikuametit, aga aastate jooksul on olnud väga palju täieliku lootusetuse hetki – ebakindlus on kirjanikutöös tavaline. Enda kokku võtmisele järgneb masendus, siis võtab ennast uuesti kirjutamiseks kokku, kuni taaskordse masenduseni.
Kas võiks aga jalgpalliraamatutest sündida film? „Iga lugeja on nagu filmirežissöör, kes oma peas filmi valmis teeb. See on kummaline protsess, kuidas me valge paberi ja mustade tähtede taga lugu näeme. See ongi kirjanduse maagia!“ tõdes Jukka Behm.
Euroopa autorite päeval esines Rahvusraamatukogus soome kirjanik Jukka Behm, kellle esitas vaimukaid küsimusi raamatusõber ja kirjastaja Elisa-Johanna Liiv ning nauditava sujuvusega tõlkis Behmi teoste tõlkija Helena Lemendik. Foto Peep Ehasalu
