Ilukirjanduse Finlandia auhinna võitis Monika Fagerholmi romaan Döda trakten/Kvinnor i revolt – Eristystila / Kapinoivia naisia. Nii ilukirjanduse kui ka laste- ja noortekirjanduse võiduteos tuli kirjastusest Teos.
Monika Fagerholmi võiduromaani on rootsi keelest soome keelde tõlkinud Hannimari Heino, pealkirja võiks eesti keeles kõlada kui „Isolaator / Mässulised naised“. Kuuest ilukirjanduse kategoorias nomineeritud teosest kolm olid Teose kirjastatud ning samast kirjastusest tuli ka laste- ja noortekirjanduse võiduteos.
„Isolaator / Mässumeelsed naised“ on kolmeosalise romaanisarja esimene osa, mille keskne tegelane on äsja täisealiseks saanud Alice. Äsja 18-aastaseks saanud noor kolib maalt linna isa uude kultuurihuvidega perre. Alice’i eneseotsinguid ja salajas romaani kirjutamist saadavad taustal tiksuv maailmapoliitika ja terroriuudised, peres ollakse aga hirmus kultuursed ja edasipüüdlikud. Üks uudistest läbi vilksatav mässumeelsetest naistest sureb vangistuses. Alice turvalise nukumaja seinad hakkavad maailmavalu surve all kokku vajuma.
Teoses on kõike, mis 1970ndate lääne noorte identiteeti ehitas, ent tegelaste tähenduslik kultuurielu tundub mingil hetkel sisutühi epateerimine – kultuur ahistab, ütleb autor korduvalt. Romaan näitab, millisest keskkonnast võrsus lääne noorsoo mässumeelsus, punk-liikumine ja vasakpoolsed radikaalid – turvalise intellektuaalse idülli vastukaaluna annabki elusolemise tunde vaid füüsiline raputus.
Autor segab kokku erinevaid stiile, žanre, vorme ja tehnikaid, on pikki loenguna mõjuvaid ülevaateid tollasest poliitikast, on viiteid, tsitaate ja parafraase, on kriminaalne süžeeliin, on dokumente, päevikulehti, ja on romaan romaanis, milles kirjutatakse romaani. Keerukast ülesehitusest hoolimata on lugu hästi jälgitav, kirjaniku isikupärane kirjutamisviis juhib lugejat kindlal käel.
Isolaator viitab vangla või hullumaja vastavale ruumile: Mis on isolaator? Totaalne isoleerimine vangikongi. Sensoorne deprivatsioon. (lk 201) Viimane mõiste tähendab olukorda, kus meeleelundite kaudu välismaailmast saadav andmehulk on märgatavalt vähenenud – näiteks, kui inimene on sulgenud silmad.
Soomerootslane Monika Kristina Fagerholm (s 1961) on üks Soome (au)hinnatumaid ja rahvusvaheliselt tuntumaid kirjanikke, kelle loomingut on tõlgitud 17 keelde. Helsingi Ülikoolis psühholoogiat ja kirjandust õppinud Fagerholm tuli kirjandusse 1987. aastal novellikoguga „Sham“, ent tema läbimurdeteoseks sai 1994. aastal ilmunud romaan „Underbara kvinnor vid vatten“ (Ihanat naiset rannalla, Imelised naised rannal), mis kandideeris Finlandia auhinnale, pälvis Runebergi auhinna ning mille põhjal vändati samanimeline film (1998, rež Claes Olsson). Ka järgmisi romaane on saatnud nii kriitikute tunnustus kui ka müügiedu, 2019. aastal avaldatud grupivägistamist käsitlev romaan „Vem dödade bambi?” (Kuka tappoi bambin? Kes tappis Bambi?) kandideeris Finlandiale ja sai Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna. Kahjuks eesti keelde pole Fagerhomi teoseid tõlgitud.
Autor ütles auhinna üleandmisel, et “kirjutamine on omaette rabelemine, kahtlemine, metsaminek, vaikne uppumine ebameeldivate taipamiste merre – “ma ei saa seda kunagi valmis”. Kõigis meis kirjanikes elab sama ebakindlus, aga me ei anna alla.”
Lugejate lemmik Riko Saatsi: Yönistujat (Gummerus, Öövalvajad), oma kultuuri ja keele kaotamisest karjala põgenike näitel.
Laste- ja noortekirjanduse Finlandia auhinna pälvis Tomi Kontio, illustratsioonid Elina Warsta raamat „Koira nimeltään Kissa hyvästelee ystävän“ (Teos, Koer nimega Kass jätab sõbraga hüvasti). Koer, Kass ja Metsnugis on maailmas ilma omanikuta, aga neil on sõbra armastus. Mis kahaneb vaikseks mälestuseks. See südamlik raamat annab julgust leinata ja otsast alustada. Raamat on viimane osa kuueosalisest sarjast, mille kaks on ilmunud ka eesti keeles Jan Kausi tõlkes kirjastuses Päike ja Pilv: „Koer nimega Kass“ (2021) ja Koer nimega Kass kohtab kassi (2022). Autor ütles auhinna üleandmisel, et illustraatoriga tekkis tal juba esimesest raamatust peale pildi ja teksti armastussuhe. “Lugeja, ulatan selle raamatu sulle nagu armastuse. Armastus ei vaja vastuteenet ega -tasu. Armastus on kingitus. Kinkides armastus aina kasvab.”
Aimekirjanduse Finlandia auhinna viib koju Paavo Teittineni teos „Pitkä vuoro. Kuinka moderni orjuus juurtui Suomeen“ (Gummerus, Pikk vahetus. Kuidas moodne orjus Soomes juurdus). Raamat räägib Soome variühiskonnast ja õigusriigi pimepunktidest, näidates, kuidas seadused ja komberuum on võimaldanud võõrtööjõu süstemaatilist ärakasutamist. Just need mujalt tulnud hoiavad aga üleval Soome heaolu, töötades restoranides, koristusfirmades, marjafarmides, ehitusplatsidel ja metsades.
Lugejate lemmikuks hääletati Sami Karjalaineni “Muodonvaihdoksia ihmettelemässä” (Tammi, Metamorfooside üle imestades). Munast vastseks, vastsest kookoniks, kookonist täiskasvanud putukaks – igas etapis toimub täielik metamorfoos, mille käigus saavad paljudest maal ringi uitavatest ja vees luusivatest olenditest lummavad lennukaunitarid.
Finlandia ilukirjanduse auhinna valis kuue nominendi seast tänavu laulja ja laulukirjutaja Maija Vilkkumaa, laste- ja noortekirjanduse võitja sportlane Mustafe Muuse ja aimekirjanduse võitja valis välisuudiste toimetaja Antti Kuronen.
Finlandia auhind asutati 1984. aastal kirjastusi koondava Soome Raamatufondi poolt, et rikastada kirjanduspilti ja ennekõike tõsta raamatumüüki. Algselt said auhinnale kandideerida ka aimekirjanduslikud teosed, ent 1989. aastal asutati eraldi Finlandia auhind aimekirjandusele ning 1997. aastal lisandus auhind parima laste- ja noorteraamatu eest. Iga kategooria võitja saab 30 000 eurot.
