Sissejuhatus: mida tähendab "soomerootsi"?

Soome Instituut tutvustab sel kevadel rootsikeelset Soomet ja soomerootsi kultuuri. Et soomerootsluse mõistest aru saada, tuleb minna selle juurte juurde.

Soomerootsi identiteet hakkas tasapisi välja kujunema 14. sajandil, mil Rootsi riik laienes üle Läänemere ida poole tänapäeva Soome aladele ja seal kõneldavad rootsi keele murded hakkasid arenema omasoodu. Ehkki Soome moodustas juba toona eraldiseisva administratiivse haldusüksuse, mida juhiti Turust, toimus tegelik eraldumine Rootsist alles 1809. aastal, kui Venemaa vallutas Rootsi idapoolsed alad ja moodustas neist Soome Suurvürstiriigi. Sealne rootsikeelne elanikkond ei pagenud Rootsi, vaid jäi elama oma senistele asualadele kõrvuti soomekeelse elanikkonnaga. Venemaa poolt jäetud suhteliselt suur autonoomsus võimaldas elukorralduse jätkumise peaaegu muutumatuna. Soome iseseisvus 1917. aastal.

Romantismi tõus 19. sajandil ärgitas Soome aladel elavat haritlaskonda, kellest suurem osa olid rootsikeelsed, mõtisklema oma rahvusliku identiteedi üle. Nii mõnedki innustusid siis fennistikast ja soomluse ülesehitamisest. Termin ”soomerootslane” sündis alles 1910. aastatel, mil rootsikeelne rahvastik hakkas tundma, et nende oma keelt ohustab akadeemilisel ja administratiivsel tasandil levima hakanud soome keele pealetung. Võib väita, et just siis sündiski ”soomerootslus”.

Sel perioodil hakkasid rootsikeelsed soomlased mõtlema ka oma keele suhtele Rootsis kõneldava keelega. Soome riigi iseseisvudes otsustati, et soomerootsi keel jääb Rootsi Akadeemia ehk rootsi keelt normeeriva institutsiooni alluvusse ning oma keelt eraldi arendama ei hakata. 280 000 soomerootslast polnud asjatundjate hinnangul piisavalt suur hulk oma keele elujõulisena hoidmiseks. Soome Kodumaa Keelte Keskus (Kotimaisten Kielten Keskus) kogub fennisme – soome keelest soomerootslaste kõnepruuki laenatud sõnu – eraldi sõnaraamatusse, kuid ametlikult soovitatakse soomerootslastel järgida siiski Rootsi Akadeemia ettekirjutusi.

Rohkem kui 200-aastasest lahusolekut tingituna on soomerootslaste rahvuslik ühtekuuluvustunne Rootsiga kadunud ja kõik nad peavad oma koduriigiks Soomet. Neil on tugev esindatus nii parlamendis kui ka ärimaailmas. Samuti on soomerootslastel tõenäoliselt enim erinevaid ajalehti ja ühinguid ühe inimese kohta, võrreldes mistahes teise rahvusgrupiga maailmas. Kümnete ajakirjade kõrval ilmub igapäevaselt veel vähemalt kaheksa ajalehte. Rootsikeelseid teatreid on rohkem kui 100 ja erinevad fondid jagavad igal aastal soomerootsi kultuuri toetamiseks kümneid miljoneid eurosid.

Rootsi keelt rääkivate soomlaste identiteeti iseloomustab mitmetasandilisus. Nad ei identifitseeri end kuigi tugevasti soomerootslastena, vaid rõhutavad pigem oma kohalikku identiteeti. Rootsikeelsed linlased defineerivad end sageli skandinaavlaste või maailmakodanikena, nagu ütleb ka filmirežissöör Niklas Kullström Soome Instituudile antud intervjuus.

Ehkki soomerootslus võib tunduda teisejärgulise teemana,  on see mõistena (ka argikeeles) siiski käibel, et teha vahet rootsluse ja soomluse vahel. Suurim osa soomerootslastest (v.a. ahvenamaalased) peavad end siiski soomlasteks, ehkki see jääb tähtsusjärjekorras sageli kohaliku identiteedi ja soomerootsluse varju.

Soomerootsluse olemust aitab kõige paremini mõista tutvumine soomerootslaste ja nende kirjandusega. Selleks avaneb suurepärane võimalus, kui üritustesari “Soomerootsi kevad” toob Prima Vista kirjandusfestivalile Pohjanmaal sündinud ja Ahvenamaal elava kirjaniku Karin Erlandssoni.  Erlandsson esitleb oma äsja eesti keeles ilmunud raamatut “Pärlipüüdja” .

“Soomerootsi kevadet” toetab Svenska kulturfonden.