EKKAKi ja Kunstiasutuste Liidu (KAEL) eestvõttel toimunud esimese kultuurifoorumi esimene päev Kai kunstikeskuses sai läbi. Kunsti- ja kultuuriprofessionaalide ja poliitikakujundajate foorum tõi kokku valdkonna inimesi Eestist, Soomest, Rootsist, Lätist, Leedust, Poolast, Portugalist ja Kanadast. Eesmärk oli ühiselt arutada, kuidas kultuur ja kunst saaks sisukalt panustada teistesse elualadesse, kuvandiloomesse ning ühiskonna sidususse.
Avakõnes tõdes kultuuriminister Heidy Purga, et Eesti on üks väheseid maailma riike, kellel on kultuur põhiseaduse aluseks, teisisõnu baasiks, millele me oma ühiskonda oleme ehitanud. Kultuur peab aeg-ajalt võimu solvama, sõimama ja provotseerima, testima piire, kutsuma korrale. Kui kultuuri loodud ühine keel kaob, ei järgne dialoog – järgneb sõda. Kultuur õpetab meile inimlikkust, dialoogi loomingu kaudu.
Korraldajate poolt defineerisid oma ülesande Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (EKKAK) tegevjuht Kadri Laas-Lepasepp ja Kunstiasutuste Liidu (KAEL) tegevjuht Kadi-Ell Tähiste: kuidas saaks kunst aidata ühiskonda rasketest aegadest läbi?
Stockholmi Majanduskooli (SSE) kunstialgatuse ja kirjandusprogrammi tegevjuht Tinni Ernsjöö Rappe rääkis, kuidas on toodud ärikooli moodsat kunsti ja täidetakse sellega klassid, koridorid, auditooriumid – kõik avalikud ruumid. Osakonna tegevust finantseerib kool, kuid kunsti saadakse sponsorite abil ja ka kunstnikud ise on hakanud kunsti kinkima. Kõige tähtsam on liita äritudengite maailm kunstiga, seda tutvustada. Kunst aitab ka muuta arusaamist ärist ja kapitalismist laiemalt. Lisaks on töös raamatuklubi, kus u 250 tudengit aastas jagatakse u 10 inimese gruppidesse. Raamatud valivad nii õppejõud kui kirjanduse asjatundjad ja loetakse 5 raamatut, mille teemad on relevantsed, kaasaegsed ja kirjutajad esindavad erinevaid kultuure. Kunst õpetab terviklikkust ja ka mõtet, et maailma kompleksust ei ole võimalik alati mõista – seda teades on lihtsam sellega leppida, jääda vaimselt terveks ja julgeda teha teistmoodi otsuseid.
Xenia Joost, Tinni Ernsjöö Rappe ja Siim Raie
Paneeldiskussioonis Xenia Joosti modereerimisel ning Tinni Ernsjöö Rappe ja Artroverti galerii asutaja ja galeristi Siim Raie osalusel tõdeti, et kaasaese kunsti avalikku ruumi toomine aitab madaldada selle kogemise künnist. Ei pea kõike „mõistma“, küll aga saab alati küsida. Moodne kunst on endiselt ka hariduse küsimus ja kahjuks pole õpitud Eestis avalikult arvamust avaldama, sest „kas ma vastan ikka õigesti“. Moodne kunst ei annagi õigeid vastuseid ja koolisüsteem siin plusspunkte ei teeni. Õnneks üha rohkem ihatakse oma firma või organisatsiooni seinale kunsti, on isegi teatud ühiskondlik surve. Ostetakse kunsti, sest nähakse selles midagi püsivat, mis aitab ennast ja ruumi tajuda teisiti. Rappe viitas uurimusele, milles kunstiharidust antud juhtide meelest ei olnud nad teistest paremad, aga alluvad hindasid neid rohkem kui neid, kes oli kunstiharidusest ilma jäetud.
Lühikeses ettekande andis Kadri Laas-Lepasepp ülevaate viimase kümne aasta arengutest Iirimaa kunstimaastikul, kus kunstnikele loodud baassissetulek seati aluseks koroonajärgse majanduse taastamisele.
Kultuurikorraldaja, kuraator, teadur ja üks Leedu Kunstitöötajate Liidu asutajatest Vaida Stepanovaitė-Kobialka peatus küsimusel, kuidas töötada nii, et kunstnik läbi ei põleks? Vaida ettekanne tõi noogutusi igast saalinurgast – kunstnik teeb igas riigis nii palju tasuta tööd ja tegeleb elus püsimiseks (kunsti tegemiseks) heal juhul vaid poole tööajast loometööga.
Kadi-Ell Tähiste, Sten Andreas Ehrlich, Vaida Stepanovaitė-Kobialka ja Anna Rikkinen.
Sama kurba statistikat jätkas kunstnik ja kaasaegse tarbekunsti ekspert Anna Rikkinen Soomest. Samas on lootus suur ja olukord tegelikult paraneb – põhjuseks see, et 77% soomlastest soovib näha kunsti oma igapäevases keskkonnas ning 31% KOVidest on teinud otsuse protsendipõhisest panustamisest kunsti. Avalik kunst on investeering, aga kes otsustavad kunsti valiku üle? Kas ainult ametnikud, arhitektid ja insenerid? Kas kunstnikel on koht laua taga? Igas tulevikku puudutavas küsimuses peaks olema, sest suhtumine kunsti on muutunud – 2024. aastal külastas kunstimuuseume Soomes 5,3 miljonit inimest. Ja seda on rohkem, kui külastajaid jäähokiturniiridel!
Järgmises paneeldiskussioonis modereeris Kadi-Ell Tähiste vestlust, kus Vaida Stepanovaitė-Kobialka ja Anna Rikkineni kõrval sai sõna ühistu liikmetele kuuluva pensionifondi Tuleva tegevjuht Sten Andreas Ehrlich. Viimase sõnul ei ole kultuuritegelased enam ainsad, kelle sissetulekute jaotus, töövorm ja -iseloom muutuvad – suur osa nn enesele tööandjatest, sh Bolti ja Wolti sõitjad ja paljud teised ei oma enam regulaarseid sissetulekuid ning ammugi mitte üheksast viieni tööd. Seadused ja maksustamine järgivad aga endist tööjõuturgu. Muuta tuleks seega seadusandlust, ja mitte loetlema ainult erandeid, kui kogu uustööjõuturg ongi üks suur erand.
Kunstnike elu muudab keerulisemaks ka inimeste teadmatus – esiteks arusaam kunstnike tööst ja teiseks teadmatus, kui vähe või üldse mitte kunstnikele makstakse. Kui näitlejatel on tööandjad, siis kunstnikel enamasti pole, see teeb ka hääleka nõudmise keerulisemaks.
Päeva viimane paneel keskendus kunsti abil linnade nähtavaks tegemisele. Arutelu juhtis Tallinn Music Week’i asutaja Helen Sildna, osalesid Helsinki biennaali ja HAM’i kuraator Kati Kivinen, Riia kunstinädala tegevjuht Elīna Drāke ja Varssavi galeriinädalavahetuse tegevjuht Joanna Witek-Lipka.
Kõigi sõnum oli üks – kunstisündmus mõjub linnale hästi, majandust turgutavat ja mainet tõstvalt. Edu loob koostöö üle riikide ja üle valdkondade piiride. Paraku tuleb pingutada aastaid, enne kui linn ka rahaliselt toetab.
Erandiks on tänavu kolmandat korda toimunud Helsingi biennaal, sest biennaal on olnud linna strateegiline partner ning seda mitte ainult kunstivaldkonnas, vaid laiemalt. Sügavuti tegeletakse kestliku arengu, kliimaneutraalsuse ja ligipääsetavuse küsimustega. Biennaali eesmärk oli dialoog kunsti, looduse ja linna vahel, mis jätaks Soome pealinna püsiva kunstijälje. Ka külastajanumbrid on muljetavaldavad, ent sellest olulisem on, mis jääb alles – näiteks linnapilti või linnale jäävad teosed.
Kadri Laas-Lepasepp, Helen Sildna, Joanna Witek-Lipka, Kadi-Ell Tähiste, Elīna Drāke ja Kati Kivinen.
Esinenud kultuurikorraldajad on ühes sarnased – nende energial loodud või hoitud edukad sündmused tekitavad teistes soovi selle eduga ühineda. Teisisõnu, neisse investeerida. Edukad kunstisündmused teevad ka kunstnike edu võimalikuks, sest kõik keerleb ju nende loomingu ümber. Nagu Joanna tõdes – edul on mitu ema.