Foto: Wikipedia
Minna Canth (1844–1897) on Soome ajalukku jäänud kui riigi esimene naiskirjanik ja -ajakirjanik, rahvusvaheliste aadete ja kultuuri kandja, radikaalne võrdsuse eest võitleja ja arvamusliider. Ta oli ka seitsmelapselise perekonna üksikhooldaja ning tal oli tugev ärivaist. Minna Canthi sünnipäeval, 19. märtsil heisatakse Soomes riigilipud. Tema auks kannab see päev võrdõiguslikkuse päeva nime. Sest just Minna Canthi elutöö tulemusena tõusis Soomes naine mehega võrdväärseks kodanikuks. See juhtus 1906. aastal, mil Soome naised said valimisõiguse.
Eluloolisi fakte
Minna Canthi ristinimi oli Ulrika Wilhelmina Johnson.
Ta sündis Tamperel ja suri 53-aastasena Kuopios, kuhu tema isa tekstiilikaupmehest isa Gustaf Vilhelm Johnson perega kolis, kui Minna oli 9-aastane.
Ta oli andekas laps ja tal oli ilus lauluhääl. Vanemad soovisid anda talle parima võimaliku hariduse ja nii õppis Minna kahes eri koolis, millest üks oli rootsikeelne tütarlastekool.
1863. aasta sügisel pääses Minna esimeste naistudengite hulgas tudeerima äsja loodud Jyväskylä õpetajateseminari.
Õpingud jäid kaks aastat hiljem pooleli, kuna Minna läks mehele. Loodusteaduste õpetaja Johan Ferdinand Canthiga loodud perre sündis seitse last: Anni, Elli, Hanna, Maiju, Jussi, Pekka ja Lyyli.
Laste kõrvalt asus Minna tööle ajalehetoimetuses. Lisaks Keski-Suomi ja Päijänne uudistele kirjutas ta ka teda ennast paelunud teemadel: kainusest, naiste kasvatusest ja rahvavalgustusest.
Oma esimese novellikogu ning jutustused avaldas ta 1878. aastal.
1879. a. novembris jäi Minna leseks ja kolis koos lastega Kuopiosse, lapsepõlvekoju. Samas elasid veel ta ema ja vend, kes pidasid pärast isa surma edasi papa asutatud tekstiiliäri.
Kõigest mõni kuu pärast armastatud kaasa surma sai Minna valmis oma esimese näidendi “Murdvargus”.
Peagi kirjutati pereäri Minna nimele. Naine laiendas seda ja hoolitses raamatupidamise eest. Pärast Minna surma jäi ettevõte tema laste hoida ning see tegutses jõudsalt kuni 1974. aastani.
Tänu isiklikele kogemustele ja läbielamistele jälgis Minna Canth tähelepanelikult just naiste elu toonases ühiskonnas. Keeleteadliku ja uudishimuliku kodanikuna sai temast uueneva Euroopa aadete vahendaja ning oluline arvamusliider toonases Soomes. Teda on nimetatud soomlasliku realismi teerajajaks.
Ta avaldas kümneid näidendeid ja on Aleksis Kivi kõrval väärikal kohal Soome näitekirjanike ajaloos. Samuti ilmus Canthi sulest seitse pikka romaani, mitmed jutustused, kõned ja ajaleheartiklid, mis kirjutatud kõik soome keeles. Minna kirjavahetusest – ka isiklikumat laadi – on säilinud enam kui viissada kirja.
Minna Canthi Kuopios asuvast kodust – Kanttilast – arenes pikapeale kirjanduse ja aadete keskus, mida kutsuti hellitavalt Minna salongiks. Siin kirjutati, avaldati arvamust ja loodi. Teemadeks olid töörahva tulevik, naiste positsioon ühiskonnas, rahuliikumine ja kainuse edendamine, darvinism, spiritism, arstiteadused ja hingeabi, kirjandus. Kuid ennekõike inimese roll kõigi nende aadete keskel argises elus ja parema tuleviku nimel peetud veretus võitluses.
Salongis kõlanud mõtted mõjutasis veel aastakümneid hiljemgi Soome arengut, sest ühel hetkel enam mitte ainult ei räägitud, vaid ka tegutseti. Sündis palju ametlikke seltse ja ühinguid, mis muutsid oluliselt soomlaste mõtteviisi, käitumist ja suhtumisi. Lõpuks ka seadusi.
Minna salongis kogunes ka niinimetatud Kuopio naisintelligents – viis suurepärase keelevaistu ja avara silmaringiga naist, kelle südameasjaks olid keele- ja kooliõpetus ning naise õiguste avardamine kogu Soomes. Need naised olid Elisabeth Stenius, Selma Backlund, Elisabeth Ingman, Lydia Herckman ja Minna Canth.
Minna Canthi kodus asub nüüd tema majamuuseum. Ta maeti suurte austusavalduste saatel Kuopio suurele kalmistule.
Vaata ka soomekeelset lühikokkuvõtet Minna Canthist Yle lehel (link).
Minna Canthi viis ajaloolist lauset, mida siiani tsiteeritakse:
“Mind huvitab üsna vähe see, mida inimesed minu kohta ütlevad!”
“Elu on võitlus, imeline võitlus!”
“Kõik naised ärgu tehku käsitööd.”
“Elagu kõik intelligentsed mehed! Rumalad võivad rahus surra.”
“Olgu kõike muud, ainult mitte uinuv, poolsurnud elu!”
Pidupäevakook
See retsept pärineb Minna Canthi perekonna retseptivihikust.
4 dl vahukoort
2 muna
2 dl suhkrut
2 dl siirupit
6 dl nisujahu
2 tl soodat
2 tl apelsinikoort (originaalretseptis pomerantsi- ehk mõruapelsinikoor)
2 tl kaneeli
1 tl nelki
1 tl ingverit
75 g sulatatud võid
Vahusta eraldi kõvaks vahuks vahukoor ning toasoojad munad koos suhkruga. Sega vahustatud koor ja munavaht ettevaatlikult omavahel. Lisa siirup ja eelnevalt kokkusegatud kuivained, viimasena sega juurde jahtunud või. Vala tainas võiga määritud ja jahuga ülepuistatud suurde (2l) rõngasvormi. Küpseta 175-kraadises kuumuses 30 min, alanda seejärel kuumust 150 kraadini ja küpseta veel u 30 min, kuni kook on küps. Kummuta kook vormist välja, kui see on piisavalt jahtunud. Koogi kõrvale sobivad hästi vahukoor ja hapukas keedis.
