Sofi Oksanen. Foto Toni Harkonen
Sofi Oksaneniga vestleb Jan Kaus.
Sofi Oksanen (1977) on eesti juurtega soome kirjanik, kes on käsitlenud oma loomingus kaasaja ühiskondlikke, ennekõike inimõigustega seotud probleeme, ning Ida-Euroopa lähiajalugu – tema romaanide „Puhastus“ („Puhdistus“, eesti k 2009, tlk Jan Kaus) ja „Kui tuvid kadusid“ („Kun kyyhkyset katosivat“, eesti k 2012, tlk Jan Kaus) tegevus toimub võõrvõimude okupeeritud Eestis. Oksaneni südameteema on naistevastane vägivald ning selle rakursi kaudu vaatleb ta oma esseistlikus raamatus „Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu“ („Samaan virtaan. Putinin sota naisia vastan“, eesti k 2024, tlk Ave Leek) ka Venemaa agressiooni Ukrainas. Ühelt poolt näitab Oksanen, et misogüünia on osa Venemaa agressioonist, omamoodi pehme tuumarünnak, ning teisalt osutab Oksanen misogüüniast tõukuva vägivalla ulatusele, mis on kahjuks suurem, kui meile meeldib mõelda. Mida sellise absurdse, afektiivse ja samas ideoloogiaks paisutatud vägivalla ja terrori ohu ees õieti ette võtta? Vastusammude variante pakub loodetavasti ka Sofi Oksase järjekordne ülesastumine HeadRead festivalil.