Viiburis sündinud ja kasvanud Gleb Gomankov tutvustas 23. mail Eesti Arhitektuurimuuseumis oma kodulinna ajaloolist pärandit ja selle seisu tänapäeval. Pildis ja sõnas lugu esindas vaatenurka, mida ametlikes annaalides ei leia – kohaliku inimese valu mahavaikitud ja unustuse hõlma pühitavast ajaloost. Omamoodi kohaliku reportaaž.
Soome Instituudi juht Hannele Valkeeniemi ja Gleb Gomankov. Avasõnad.
Mälestus Viiburist on valus ka soomlase jaoks – see on näide kadunud ja hävitatud soomlusest. Eesti publiku jaoks on Viiburi üks endise Nõukogude Liidu poolt üle võetud aladest, mille lugu mõistetakse kaaskannataja vaatevinklist. Viiburi vanalinn püsis aga sajandite jooksul mitme kultuuri õitsva keskusena, ühendades kohalikes maamärkides rootsi, saksa, soome ja vene kultuuripärandi. Kultuuriline mitmekesisus ja kaubanduse keskne roll on kujundanud ka arhitektuuri ja kogu linnamaastikku.
Ristisõdade aegu ristiusustati suurem osa Läänemere rannikupiirkondadest ning võimu kinnistamiseks loodi mitmele poole linnuseid, mida sajandite jooksul kindlustati. Nii ka endisele karjalaste kaubakohale asutatud Viiburi linnus, mille 1293. aastal rajas Rootsi väejuht Torgils Knutsson. Nüüdseks on taastatud linnas ta ausammas. Linnuse ümber kujunes kaubaasula, kõik läks 1323 Pähkinäsaari rahuga Novgorodi ja Rootsi vahel Rootsi valdusse.
Tänavu möödub 620 aastat Viiburi linnaõiguse saamisest. 14. sajandi jooksul kujunes Viiburist linnaline asula, mis sai linnaõigused 1403. aastal. Keskaja lõpus oli Viiburi Turu järel Soome suuruselt teine linn, oluline kaubalinn ning kogu Kagu-Soome ja Viiburi ja Savonlinna lääni keskus.
Suure Põhjasõja ajal 1710. aastal vallutas linna Venemaa ning Uusikaupunki rahuga (1721) läks linn Venemaa valdusse. Aastal 1812 liideti kõik aastatel 1721–1743 Venemaa poolt vallutatud Soome alad, Viiburi nende seas, Vene keisririigiga personaalunioonis oleva Soome Kindralkubermanguga.
Soome iseseisvudes jäi Viiburi Soome valdusse, kuid kodusõja tapatalgute ajal hukkasid siin punased valgeid ja sõjaõnne pöördudes vastupidi. Talvesõjas sai linn tugevasti kannatada, kuid Punaarmeel ei õnnestunud seda vallutada. Moskva rahu järgi jäi Viiburi siiski Nõukogude Liidule ja elanikkond evakueerus. 1941. aastal alanud Jätkusõjas vallutasid soomlased Viiburi ja selle ümbruse tagasi ning tagasi tulid ka elanikud.
Järgmine elanikkonna vahetuses – et mitte öelda etniline puhastus – toimus 1944. aastal, Nõukogude Liit okupeeris linna ja selle ümbruse. Uued elanikud toodi tühjenenud linna Kasahstanist, Kemerovo oblastist ja Valgevenest. Uuel elanikkonnal ja nõukogude võimul polnud linna värvikast ajaloost sooja ega külma. Hädapärast parandati, 13. sajandi lõpust pärinev Viiburi linnusest ja seda ümbritsenud müürist on säilinud paar torni.
Sajandialguse terviklike juugendehitiste saatuseks jäi parimal juhul säilitada fassaad, halvemal juhul pühkisid „juhuslikud“ tulekahjud need linnapildist. Eliel Saarineni projekteeritud elegantne raudteejaam on muudetud stalinlikuks barokkkitšiks. Linnaelanikud suhtusid pärandisse mitte kui kodusesse keskkonda, vaid nagu võidutrofeesse, millest võib tükke murda. Hävitati ka mälu kandnud kirikuid ja kalmistuid.
Uuel ajal, alates 1970ndatest, võttis võimust kriminaalne element. Maffialaadse struktuuriga kuritegelik hüdra põimus võimuga 1990ndatel ning isegi linnarahvale tasuta ürituse korraldamiseks nõuti paarituhande eurost altkäemaksu.
Linna – ja kogu Venemaa – vanimas elumajas on ette vahetatud plastikust aknad ja maja näeb välja kõike muud kui tähelepanuväärne ajaloomälestis.
Mitmed Glebi toodud ajaloo tühistamise näited tekitasid käegalöömise tunnet – kelle võimuses oleks ellu kutsuda põhjalikke muutuseid? Ometigi jäi Glebi ettekandes kõlama lootus, sest nii mõnigi lootustandev tegu on tehtud – olgugi, et vaid trammiliinide mälestusmärk ja taastatud paviljonrestoran (alumisel pildil). Ka Alvar Aalto projekteeritud ja 1927–1935 ehitatud linnaraamatukogu hoone, mis põles tühjaks 1940. aastal Talvesõja aegu, on 2000. aastatel restaureeritud ja rekonstrueeritud.
Tõeline lootus on noortes, keda on hakanud huvitama kodulinna juured, selle kultuuripärlid ja nende saatus. Sellesse uude põlvkonda kuulub ka Gleb, kes on Viiburist kogunud vanu postkaarte, -marke ja muid ajaloolisi esemeid ning kelle jaoks on oluline Viiburi rohkete kihtide säilitamine. Tartus õppinud ja nii majanduses kui politoloogias magistrikraadi kaitsnud Gleb räägib kodulinnast ausa põhjalikkusega. See on endiselt riskantne, kuid kahjuks nii tõe rääkimisega kipub tihtipeale olema.
Kuid alati on lootust. Ja Viiburi lootus on just sellistes inimestes nagu Gleb, kes ei lase linnal unustusse vajuda.
