Tänavu tähistame armastatud Tove Janssoni (1914–2001) Muumilugude 80. aastapäeva. Esimene neist oli “Småtrollen och den stora översvämningen” (Väikesed trollid ja suur veeuputus), kus seiklevad Muumipapa, Muumimamma, Muumitroll, Sniff ja hatifnatid. Tollal oli aasta 1945, Teise Maailmasõja lõpp, ent lugu oli kirja pandud juba Talvesõja aegu. Sellest võibki leida viiteid sõdadele, põgenikele, loodusõnnetustele ja lahutatud perekondadele – teemad, mis paraku ka tänapäeva inimesi raputavad. Eesti keeles ilmus see raamatuna alles 2019. aastal (tlk Maarja Aaloe, Hea Lugu), ent ka soome keelde jõudis see esimene muumilugu alles 1991. aastal.
Muumioru filosoofia on aga ajatu: aktsepteeri teisi, ühenda vabadus ja vastutus, austa loodust, uuri maailma ja seikle, lepi oma ebatäiuslikkusega. Selles kõiges on piiritut mängurõõmu ja soojust, mis teeb Janssoni suureks nii maalikunstniku, illustraatori kui ka kirjanikuna.
Teemadevalik on näha HAM Helsingi kunstimuuseumis näitusel „Tove Jansson – Paradiis“, mis on avatud kuni aprillini 2025. Näitus süveneb ennekõike Janssoni maaliloomingusse, mis on loodud avatud ruumidesse, olgu selleks lastehaigla, pank või tööstushooned. Sügisel on tulemas teinegi Janssoni tööde näitus – Helsingi Arhitektuuri- ja Disainimuuseumisse jõuab näitus Janssoni kunstikäsitlusest ning tema vaadetest arhitektuurile ja disainile. Eks mängisid ju need ka Muumilugudes üliolulist rolli.
“Tove Jansson – Paradiis” esitleb esmakordselt Tove Janssoni avalikku ruumi loodud teoseid. Näitus keskendub Janssoni tellimustöödele 1940ndatel ja 1950ndatel aastatel. See esitleb kunstniku vähemtuntud seinamaale täies mahus, väiksematest dekoratiivmaalidest kuni monumentaalmõõtmeliste teosteni. Näituse kõige põnevamaks osaks on ilmselt kuus suurt söejoonistust, mis annavad ainulaadse ülevaate kunstniku loomeprotsessist. Ka Tove Janssoni ateljeest leitud sketše pole kunagi varem avalikkuse ette toodud.
Näitus on lähtunud ideest, et kunstnik otsis terve elu enda paradiisi, küll salajast peidupaika, küll kauget unistustesaart. Kõiges selles pidi olema idüllilist ilu ja muinasjutulist elurõõmu, nagu Muumiorus, nii ka suurtes panoraammaalides. Pärast sõda kujutati avalikus ruumis teistsuguseid teemasid, pigem ühiskonda ja töötegemist. Janssoni teoste fantaasia ja muinasjutulisus ning rahustavad paradiisivisioonid olid omas ajas harukordsed. Loodame, et allolevad üksikud fotod on isutekitajateks, et HAMi avarais näituseruumes Tove Janssoni maalid, freskod ja kavandid üle vaadata.
“Paradiis” (1940).
1945. aastal, kui ta avaldas oma esimese muumiloo, maalis ta panoraammaali Oy Strömbergi AB tehase seinale Helsingi Pitäjänmäkis. Muumioru maailm ja sellega sarnased tegelased olid sündinud aga juba tunduvalt varem, 1930ndatel omalaadsete peitepiltide või signeeringutena.
Tove Jansson oli maalinud pidude ja paradiisiainest ka varem, aga Helsingi linna tellitud freskol “Pidu linnas” (1947) käsitles ta teemat eriti isiklikult. Pidutsejate keskel tantsib tema tollane armastatu Vivica Bandler frakki kandva mehega. Ennast on Jansson kujutanud istumas, väike muumitroll ta ees laual. Avaliku ruumi kunsti jaoks oli selline sugu ja seksuaalsust käsitlev isiklikkus tollal midagi haruldast. Teose algne asukoht oli restoran Kaupinginkellari.
“Pere” (1942) valmis II maailmasõja ajal. Noor kunstnik maalis end teose keskmes tõsise ja tumedasse riietatuna. Valgetesse kunstnikukitlitesse riietatud vanemad asetas ta maali äärtesse. Vennad Lars ja sõjaväevormis Per Olov istuvad malelaua taga.
Igapäevane elu sõja varjus oli raske kogu Janssonide perele ning pidevalt tunti muret rindemehest Per Olovi turvalisuse pärast. Lauale asetatud malepartii võib vaadelda kui viidet lahingutele. Kodus põrkasid Tove vasakpoolsed ja sõjavastased seisukohad isa Faffani konservatiivsete väärtustega ning õhkkond oli pingeline. 1942. aasta lõpus kolis Jansson ametlikult vanematekodust välja. Suhted ema ja vendadega jäid aga väga lähedasteks kogu eluks.
“Fantaasia” (1954) tellimus Põhjamaade Ühispanga peakontori personalisööklasse Helsingis.
Eskiis Teuva kiriku altarimaalile “Kümne neitsit” (1953)
