Soome ja Eesti teatritegijad leidsid teineteist varakult. Esimene soome näidend jõudis eesti publiku ette 1884. aastal Vanemuises, August Wiera amatöörtrupi esituses – see oli Aleksis Kivi ühevaatuseline saatusedraama „Öö ja päev”. Soomes sai kutseline teater alguse 1870ndate alul, Eestis alles 20. sajandi alguses, umbes 35 aastat hiljem. 18. juunil 1905 saabus Helsingisse kolm aurulaeva, mis tõid linna üle 500 reisija Eestist. Nende hulgas olid ka Estonia seltsi näiteringi liikmed, kes olid rentinud Helsingi Arkadia teatri, et mängida Maksim Gorki vaestekirjeldust „Põhjas“. Soome kriitikud olid eestlaste rahvusliku teatri loomise püüdluste suhtes igati toetavad.
Esimesed Soomes nähtud eesti autorite näidendid kujutasid Eestit 1905. aastal Vene revolutsiooni ajal, ehk teemal, mille Eestis oleks tsensuur ära keelanud. 1908. aastal etendus Soome Rahvusteatris August Kitzbergi näidend „Tuulte pöörises“, mis leidis Soomes rohket poolehoidu. Kui Eesti tsensuur keelustas Paul Pinna revolutsiooninäidendi „Tasujad“, oli lahenduseks esmaesitus Helsingi Rahvateatris 1911. aasta sügisel. „Tuulte pöörises“ oli ka esimene lavastus, millega soomlased gastroleerisid Eestis, 1912. aasta suvel Narva laulupeol esitas seda Soome Rahvusteatri trupp.
Liina Reiman Soome Rahvusteatri lavastuses “Sappho” 1945.a. (Wikim.Commons)
Teatrisuhete kõrgajaks üle Soome lahe võib pidada aga perioodi 1920. aastatest kuni 1930. aastate lõpuni. Enne teist maailmasõda oli Soome ja Eesti vahel tihe teatrite ja näitlejate vahetus, soomekeelsetes etendustes mängisid eestlased peaosi eesti keeles, näiteks Ants Lauter tegi oma rolli eesti keeles Soome Rahvusteatris muidu soomekeelses etenduses. Eestikeelsetes etendustes tegid soomekeelseid rolle soomlased, nii et segakeelsed etendused oli normaalsus. Kõige sügavamalt ületas piiri Eesti näitlejanna Liina Reiman, kes õppis ära soome keele ja tegi Soomes märkimisväärse karjääri. Hinnatud näitlejad olid Soomes ka Ants Lauter, Paul Pinna ja Milvi Laid. Eesti keele õppis ära ja töötas 1910ndail mõne hooaja Estonia teatris Soome näitlejanna Hilma Rantanen.
Kurioossumina võib mainida veel soome autori Johannes Karma näidendit “Lembitu”, mille esietendus avas Eesti 15. taasiseseisvumispäeva pidustused ühtaegu Tallinnas ja Tartus 23. veebruaril 1933. Shakespearelikult dramaatiline tragöödia põhines Henriku kroonikast võetud Kaupo ja Lembitu tegelaskujudel, juurde oli fantaseeritud naistegelasi ja hämeelastestest abilisi. Soome teatrid ei tundnud näidendi vastu vähimatki huvi, eesti kriitika pani pahaks ajaloolise ainese lörtsimist ja suursoomelikku lähenemist.
Aastail 1908–1944 jõudis Soomes lavale 15 eesti näidendit ja Eestis 31 soome draamateost. Eesti tõlkedramaturgias hoidsid esikohta soome tekstid, 1936–1940 nende põhjal tehtud u 40 lavastusest olid 27 Eesti-Soome ühisautori Hella Wuolijoe näidendite põhjal. Sellised repertuaarieelistused olid seotud nn omateatri otsingutega, kirjutas Luule Epner: Ka soome dramaturgiast otsiti eestlastele ja soomlastele ühist rahvuslikku omapära; keelesuguluse ja hõimusidemete tõttu oli soome teatrikultuur arusaadav ning tuttav ja sobis seetõttu kasutamiseks eesti omateatri otsingutes. Soome-suundumust tõukas tagant ka tol ajal väga aktiivne hõimuliikumine, mida toetasid Eesti, Soome ja Ungari valitsused.
Ajakirja Teater 1937. aasta mainumber ilmus Eesti ja Soome teatri sõprusnumbrina. Aasta varem oli Helsingi Rahvateatri juht, Eestiski lavastanud Eino Salmelainen avaldanud Teatriuudistes arvamust, et eesti ja soome teater võiksid mingil moel sulanduda: Sooviksin väga, et mõlema maa teatrikunstid ühenduksid nii tihedate sidemetega, et moodustaksime omaette liit-terviku maailma teatrikunsti laias riigis.
Paljud Soome näidendid said Eesti teatrites publikulemmikuteks, nt. Teuvo Pakkala „Parvepoisid“ või Aleksis Kivi „Nõmmekingsepad“ ja „Seitse venda“. Eesti näitekirjanik Hella Wuolijoki (Ella Murrik) oli abiellunud Soome ja tema Niskamäe-näidendid olid populaarsed mõlemal pool lahte. Nende klassikute lavastamine jätkus ka pärast nõukogude okupatsiooni, mis katkestas tiheda teatrisideme mitmeks aastakümneks.
Nõukogude perioodil sügisest 1944 kuni sügiseni 1991 toodi Eesti kutselistes teatrites lavale poolsada soome dramaturgia lavastust, mille aluseks oli umbes 40 erinevat teksti. Epner tõdeb, et arvestades piiranguid, mida seadis riiklikult kontrollitud ja reguleeritud repertuaaripoliitika, ei ole seda sugugi vähe. Lavastuste arv kasvas vastavalt repertuaari koostamise piirangute nõrgenemisega.
Hella Wuolijoki 1946. (WikimediaCommons)
Sõjajärgsel kolmel aastakümnel domineerisid repertuaaris enne Teist maailmasõda kirjutatud teosed. Soome kaasaegse kirjanduse lavaletoomine tihenes alles 1980-ndate keskpaiku. Populaarsemad autorid olid Hella Wuolijoki (12 lavastust) ja Aleksis Kivi (10 lavastust) ning kui lisada Teuvo Pakkala „Parvepoisid” (3), siis andsid need kolm autorit kokku poole kogu nõukogude aja Soome-lavastustest. Nagu näha, kattub suur osa autoritest juba 20-30ndatel lavale jõudnutega.
Teatrisuhete tihedus ja ka olulisus hakkab kasvama alates 1965. aastast, mil tuli Helsingi-Tallinna liinile laev „Vanemuine“. Juba sama aasta kevadel andis Tallinna Draamateater etendusi Helsingis, Turus, Tamperes ja Kotkas, Soomest jõudis Eestisse aga Helsingi Rahvateater-Töölisteater etendustega Tallinnas. Regulaarselt kutsuti Eesti teatritesse Soomest külalislavastajaid, kes lavastasid peamiselt soome kirjanike teoseid.
Stseen T. Yliruusi näidendist “Magamistoad”. L. I. Brežnev – Lembit Eelmäe ja tema abikaasa – Herta Elviste. Foto: Ü. Laumets. Rahvusarhiiv.
Ära tasub märkida kaks erandlikku teatrisündmust, kus soome autori näidend sai maailmaesietenduse Eestis: 1969. aasta kevadel Tallinna Draamateatris Eeva-Liisa Manneri „Põletatud oranž” Kotka Linnateatri lavastaja Väinö Lahti režiis ning 1989. aasta kevadel Vanemuises Tauno Yliruusi 1960-ndate lõpus kirjutatud poliitiline komöödia „Magamistoad” Ago-Endrik Kerge lavastuses. Põhjused olid erinevad, Manneri Esimese maailmasõja eelsesse aega paigutunud näidendit peeti Soomes kujundiküllase teksti tõttu liiga raskeks ning sisus eelistati tol ajal poliitilist teatrit. Eestis seevastu said noore neiu ängistus ja mässumeelsus poliitilisi alltekste. „Magamistoad” kujutas aga Brežnevite ja Dubčekite abielupaaride koduste dialoogide vormis Tšehhoslovakkia sündmusi 1968. aastal ning Soomes seda enesetsensuuri tõttu ei lavastatud. 1989. aasta Eestis mõjus see poliitiline farss aga vabastavalt.
Ettevaatlikult toob Luule Epner välja ka soome autorite võimaliku mõju nõukogude ajal:
Kui nõustuda väitega, et hilisnõukogude kultuuri nähtamatuks, kuid määravaks osaks oli nn imaginaarne Lääs – kujutluslik maailm „mujal”, mis eksisteeris sel ajal, kui kontaktid reaalse läänemaailmaga olid väga piiratud (Yurchak 2006: 159, 165) –, siis Eestis konstrueerisid imaginaarset Läänt küll jõuliselt Soome televisioon ning seal näidatavad filmid ja seriaalid, ent teatris aitas soome dramaturgia pigem konstrueerida kujutluslikku „kuldset minevikku”, mis sarnasuse alusel toitis eestlaste nostalgiat kadunud aegade järele ja aitas kaasa eestluse hoidmisele. Tekstide soomepärasus, olgu Kivi seitsme venna arhetüüpne soomlus, parvepoisiromantika vm, ei mõjunud liiga võõrana ega takistanud retseptsiooni. Eraldi märkimist väärivad „Kalevalal” ning folklooril põhinevad lavastused hilisnõukogude ajal, 1980. aastatel, mis täitsid uusi, senisest erinevaid ülesandeid – nii nõukogude kui ka Euroopa mudelitest erineva soome-ugri identiteedi konstrueerimist. Neis lavastustes, mis toetasid Eestis tärkavat pärimusteatri suundumust, aktiveeriti too ühine kultuuriline alus, millele toetuvad mõlemad kultuurid.
Eesti Teatriagentuuri lavastuste andmebaasi põhjal esitati 1990ndatel Eesti teatrite lavadel soome autorite tööde põhjal 24 lavastust, nullindatel 35 lavastust ja 2010 kuni 2019 ühtekokku 42 lavastust, Soome varasemat klassikat on nüüd vähem.
Praegugi on Eesti teatrite mängukavas soome autorite töid, näiteks Vanemuise teatri repertuaaris kahe maa ühiskirjaniku Hella Wuolijoki näidend „Niskamäe naised“ ja Endla teatris Antti Tuuri „15 meetrit vasakule“.
Allkad:
Epner, Luule. Soome dramaturgia nõukogude Eesti teatrilaval. Keel ja Kirjandus 11/2019
Seppälä, Mikko-Olavi. Soome ja Eesti teatrisuhted 20. sajandi algusest 1930ndate lõpuni. Ettekanne seminaril „Paralleelid. Eesti ja Soome 20. sajandi esimestel kümnenditel.“ 19.5.23 Kadrioru Kunstimuuseumis
Linnainen, Pekka. Suomalaisnäytelmä Lembitu juhlisti Viron 15-vuotista itsenäisyyttä Estonian ja Vanemuinen lavalla. Estofennnia. 14.3.2023
Loviisa rolli eest lavastuses Vanemuise teatri lavastuses “Niskamäe naised” sai Külliki Saldre Eesti Teatriauhindade 2022. aasta naispeaosa auhinna. Foto: Heikki Leis / Vanemuine
