Reedel, 24. aprillil oli Kadrioru kunstimuuseumis ülimalt sisukas seminar kunsti ja majanduse suhetest, mis vaatles mh metseenluse ja kunstikogumise ajalugu ning nende mõju kunstielu kujunemisele.
Serlachiuse muuseumi direktor Pauli Sivonen rääkis kunsti patronaažist kultuuri ja majanduse arengus. Pauli on alates 2000. aastate algusest arendanud ja kujundanud Mänttäs kohalikust muuseumist rahvusvahelise kultuurikeskuse, milles ühinevad Serlachiuse tööstuspärand ja kaasaegne kunst. Tema eestvedamisel on muuseum keskendunud ka keskkonnahoiule ning rõhutanud kunsti ja kultuuri rolli väikelinnade kestlikkuses, kohaliku ja globaalse kogemuse ühendamises ning kliimavastutuses.
Mh tõi Pauli välja, et enne Prantsuse revolutsiooni võis tellijat pidada vähemalt sama tähtsaks kui kunstnikku – kunstnik oli pigem käsitööoskuste spetsialist, mitte hilisem looja. Rikkus tähendas staatust, staatust rõhutati mh kunsti abil, sellega esitleti enda väärtusi, identiteeti. Kui kirjaoskamatus oli valdav, räägiti mh usulugusid piltide abil – maalid, freskod, altarimaalid jne. Tööstusajastul aitas kunst samuti kaasa töösturite omakuvandi loomele, identiteedi ehitusele.
Kadrioru kunstimuuseum ja Mikkeli muuseumi direktor Aleksandra Murre ja Serlachiuse muuseumi direktor Pauli Sivonen
Kui Gösta Serlachius suri 1942. aastal, siis oli olemas fond, mis tegutses ja hankis kunsti. Üle viie aastakümne soetati aga ainult vanemat kunsti. 2008. naasti juurte juurde, asuti uuesti moodsat kunsti ostma, nagu tegelikult tegi ka Gösta – tema ajal oli moodne kunst lihtsalt tänapäeva klassika. Serlachiuse muuseumis käib praegu u 100 000 inimest aastas, töötajaid on üle 50. Enne suuri muutusi hoiakutes 25 aastat tagasi töötas vaid 3 inimest.
Serlachiuse muuseumi kuraator ja kunstiajaloolane PhD Tomi Moisio tutvustas Gösta Serlachiuse panust Soome kunstiellu aastatel 1919 kuni 1942. Tomi uurimisteemad ulatuvad Madalmaade 17. sajandi maalikunstist Gösta Serlachiuse kogumispõhimõtete ja kollektsiooni kujunemislooni. Estofiili ja tõlkijana on ta vahendanud Eesti ja Soome kirjanduspärandit.
20. sajandi alguse Eesti kunstikogujatest rääkis kunstiteadlane ja Konrad Mägi Sihtasutuse juhatuse liige Eero Epner. Eero uurimistöö keskendub 20. sajandi ja nüüdiskunsti tõlgendamisele ning kunstnike loomingu laiemale kultuurilisele taustale. Maalikunstnik Konrad Mägi loomingu uurijana on ta märkimisväärselt panustanud kunstniku pärandi mõtestamisse.
Kui veel 1905. aastal andis kunstiteos seinal märku rikaste baltisakslaste mõisaelust või saksikusest, siis Ants Laikmaa sõnul võis juba 1909 näha eestlastest kunstiomanikke. Laikmaa tegi ka üleskutse osta noorte kunsti ja seda järgiti. Ostsid isegi üliõpilased. 1920ndatel paistis, et kunsti jaoks polnud raha, ent 1930ndatel hakkasid näituste kataloogid ära trükkima kunstiteoste hindu (näiteks Adamson-Ericul 200-500 krooni vahel). Ostjateks keskklass – advokaadid, õpetajad, arstid jt. Huvitava detailina oli kunsti omajate ja kogujate seas palju naisi, mh tegid naised ka otsuseid meeste eest.
Helery Tasane
TalTechi järeldoktor-teadur, majandusteadlane PhD Helery Tasane arutles teemal, kas Eesti rakendab loovuse ja loomemajanduse täit potentsiaali. Helery on mh ka kultuuriministeeriumi koostööpartner, kelle uurimisvaldkonnaks on loovuse ja loovmajanduse potentsiaali maksimaalne kasutamine, teaduse ja innovatsiooni roll jätkusuutliku majanduskeskkonna kujundamisel ning loovmajanduse ekspordivõimekuse kasvatamine. Helery osutas, kuidas läänes on aastakümneid kasutatud loovinimesi, mh kirjanikke ja kunstnikke innovatsiooniprojektides ja mh ka tuleviku projitseerimises. Tavalisem on nende kasutamine propagandas või soovitud tuleviku kinnistamises, nagu Hollywoodi filmid. Miks Eesti pole tehnoloogia looja, vaid kõigest kasutaja? Tasase väitel seetõttu, et näeme valdkondi liialt eraldi kastides, valdkondadevahelist liikuvust ja koostegemist on vähe. Seetõttu realiseerub looming mujal. Eestis siiski 3% loovtööstuse osakaal SKPst.
Päeva teises pooles arutlesid IT-visionäär, PoCo popkunstimuuseumi asutaja ja kunstikoguja Linnar Viik, kunstikoguja Art&Tonic galerist Reigo Kuivjõgi, SEB juhatuse liige Monika Kallas-Anton, mida tähendab kunstielus osalemine, millist väärtusruumi loome, kui otsustame kunsti toetada ning kunsti rolli üle tänases ühiskonnas. Kadi-Ell Tähiste modereerimisel tõdeti, et kunsti mõistmine ja sellesse panustamine on paranenud, aga kas riik peaks määratlema, mis on kõrgkultuur ja mida riik üldse kultuurilt ootab? Sest Hasso Krulli sõnul on kultuur kõik see, millega me pärast söömist ja magamist tegeleme. Kunsti majanduspoolt tundvad vestlejad tõdesid, et kõike saab mõõta, aga mõõdikud peavad olema õiged. Üks variant on kunsti ruutmeetrihind: kümme aastat tagasi maksis noorte kunstnike tööde keskmine ruutmeeter u 700 eurot, tänavu on hind juba 5000 eurot / ruutmeeter. Iga kunstikogu saab olla maineprojekt, sõltumata sellest, mis põhimõtete järgi kogutakse. Erakogud täiendavad rahvuslikke, institutsionaalseid kogusid (nagu Eesti Kunstimuuseum või EMKM jt) Ohtu nähakse kunsti projektirahastuses, mis toidab keskpärasust – toetajad peaksid valima kunstniku, kelle arengut otse toetada. Sport on küll nähatavam, aga 2024 Ernst&Young uuringu järgi ei saa öelda, et sporti kultuurist enam toetataks.
Kunsti saab toetada kolmel moel:
- kunsti ostes,
- kunsti sponsoreerides,
- kunsti heaks annetades.
Sisuka seminaripäeva lõpuks tehti kuraator Greta Koppeli juhtimisel ringkäik näitusel „Looduse ja kunsti sümfoonia. Serlachiuse kunstikogu“ – sellest kogu seminaripäev ju inspireeritud oligi.
Seminari ja näitust toetab Soome Instituut Eestis ja Eesti Kultuurkapital.
Näitus „Looduse ja kunsti sümfoonia. Serlachiuse kunstikogu“ tutvustab esmakordselt Eestis Gösta Serlachiuse kunstifondi kogu, mis on üks Soome rikkalikumaid kogusid. Suurtööstur Gösta Serlachius (1876–1942) oli oma ajal Soome mõjukamaid kunstipatroone. Tema isiklikud kontaktid kunstnikega ja professionaalide kaasamine kunstikogu loomisse päädisid kollektsiooniga, mis hõlmab nii Soome kunsti meistriteoseid kui ka kunstnike loomeprotsessi vahetumaid näiteid, nagu eskiisid ja kavandid. Kollektsionäär soovis, et kunst ei koonduks vaid tõmbekeskustesse ja oleks kõigile ligipääsetav. Nii paiknebki Serlachiuse kunstikogu järve kaldal ja metsade rüpes, Tampere ja Jyväskylä vahel Mänttäs, keset maastikku, mis peegeldab Soome kunstile omast sügavat ja kohati lausa pühalikku loodusetunnetust.
Reigo Kuivjõgi, Linnar Viik, Monika Kallas-Anton, Kadi-Ell Tähiste
