Johannes Aavik Helsingi Ülikooli päevilt, Foto Saaremaa Muuseum SA
Keeleuuendaja Johannes Aavik (1880–1973) ammutas eesti keele rikastamiseks inspiratsiooni soome ja prantsuse keelest. Nüüd kutsume üles ammutama inspiratsiooni eesti keelest ja Aaviku sõnaloomemeetodeist, et rikastada soome ja prantsuse keelt.
Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseum korraldab koostöös Institut national des langues et civilisations orientales’i (INALCO, Pariis), Helsingi ülikooli, Soome Instituudi ja Prantsuse Instituudiga Soome-Eesti Kultuurifondi toel 2026. aasta sügisel prantsuse ja soome keele uudissõnade loomise konkursi tähtajaga 28. oktoober. Sõnu saab välja pakkuda Aavikute majamuuseumi kodulehel.
Johannes Aavik on üks eesti keele moderniseerimise olulisemaid tegelasi. Olles veendunud, et eesti keel peab kujunema kultuurkeeleks, mis suudab võistelda Euroopa suurte kultuurkeeltega, alustas ta 20. sajandi esimestel kümnenditel ulatuslikku keeleuuendust. Tema eesmärk ei olnud üksnes sõnavara rikastamine, vaid ka keele stiililiste võimaluste ja väljendusjõu suurendamine. Seejuures pidas ta õigustatuks teadlikku ja loovat sekkumist keele arengusse.
Eesti keele sõnavara rikastamiseks uute, tema hinnangul ilusamate või otstarbekamate sõnadega Aavik
1) laenas sõnu, eeskätt soome keelest, aga ka prantsuse ja teistest Euroopa keeltest. Näiteks eestikeelsed hetk, kogemus, kiindumus on soome päritolu hetki, kokemus, kiintymys.
2) muutis olemasolevaid eesti- või võõrkeelseid sõnu. Näiteks prantsuskeelsest sõnast embrasser lõi Aavik eestikeelse sõna embama, soomekeelseid sõnu suloinen ja kaunis kombineerides lõi ta eestikeelse sõna sulnis, sõnadest tõsi ja seik lõi ta sõna tõik.
3) lõi tehissõnu, kombineerides vabalt häälikuid. Kõige edukamaks sel meetodil loodud sõnadest osutus veenma, mille Aavik valis välja 1914. aastal 297 sama struktuuriga häälikukombinatsiooni hulgast.
Sõnause tulemusi hindavad (Päivi Kuusela, Heidi Iivari, Reijo Roos) ja prantsuse žürii (Antoine Chalvin, Martin Carayol, Guillaume Gibert). Žüriide valitud sõnalaenupakkujaid, – muutjaid ja -loojaid ootavad keele- ja kultuurisõbralikud puhkused kahele L’Isle-Jourdainis (Prantsusmaa), Tuusulas (Soome), Kuressaares (Saaremaa), ning tõenäoliselt üks Eesti parimaid eesti keele õppimise suvelaagreid (Saaremaa). Žüriide valitud sõnad rändavad Pariisi, Helsingisse, Tuusulasse, Tartusse, Tallinna, Kuressaarde hüpiknäituse ja linnaruumiaktsiooni näol.
Soome keele kohta on Johannes Aavik öelnud: “Soomekeele tundma-õppmine oli mulle pääle ladina- ja prantuskeele kolmandaks ilmotuseks. Sel keelel, nagu see muu seas esineb Juhani Aho teoseis ja stiilis, on isesugune uus iluvarjond. Soomekeeles avaldub veel relieefsemana meie oma eestikeele yrgne omapärane vaim, hõng ja sisemine tämber. Seepärast just soomekeele kaudo jõudsingi eestikeele juure. Ka eestikeelel on oma eriline sisemine tämber, mida me eestlased ise hästi ei taju, sarnoti kui inimene hästi ei kuule ega tunne omaenese hääle kõla. Välismaalased, kes eestikeele ära õpiksid, oleksid võimelised seda paremin tajuma. Aga mulle näib, et eestikeelele on omane lihtne loomulikkus, vahest veelgi suurem kui soome- ja saksakeelel (viimane on mõeldud muidogi oma lihtsas koduses väljendusviisis). Aga teiselt poolt eestikeel, kui temas ykskord tarvitusele võetakse kõik uued vormid ja rohked uued sõnad, võib tõusta varjondirikka väljenduse võimeni ja saada peeneks instrumendiks kirjanikole, teadlaseile, tõlkijaile. Soome keelt ei tarvitse seega sugugi karta, vaid see olgu meile selleks keelelise puhtuse ja omapärasuse ideaaliks, mille poole tuleb pyyda, sest see näitab, miline oleks eestigi keel olnud, oleks ta saand areneda soodsamais tingimusis.”
Sõnalaenude tagasimaksmist toetab rahastajana Eesti-Soome Kultuurifond ning partneritena Soome Instituut ja Prantsuse Instituut.
