Millegi teadmiseks peame võrdlema – seda Jean-Jacques Rousseau’le omistatud mõtet tsiteeris Eesti Kunstimuuseumi ja Soome Instituudi korraldatud seminaril „Paralleelid. Eesti ja Soome 20. sajandi esimestel kümnenditel“ esimene ettekandja Ago Raudsepp. Erinevaid valdkondi võrreldes tõi seminar uusi teadmisi laiema avalikkuse ette. Kuulu järgi on mitmed ettekanded vormumas artikliteks, siinkohal vahetu kokkuvõte kuuldust-nähtust.
Üks eesmärk, erinevad suunad
Soome ja Eesti olid sõdadevahelisel perioodil väikesed ja noored riigid, kes püüdsid oma püsimajäämiseks leida liitlasi. Valikud olid aga erinevad. Neid valikuid käsitles oma ettekandes ajaloodoktor Ago Raudsepp, kelle väitekiri demokraatia ja julgeoleku seostest Soomes ja Eestis 1930. aastatel ilmus 2020. aastal. (LINK: https://dspace.ut.ee/handle/10062/70657)
Mõlemad riigid iseseisvusid üsna samal ajal, kuid Raudsepp tuletas meelde, et Soome ja Eesti demokraatia traditsioon oli erinev – Soome oli autonoomse suurvürstiriigina praktiseerinud parlamentarismi u 50 aastat Eestist kauem.
Pärast iseseisvumist taotlesid mõlemad Rahvasteliidult julgeolekugarantiisid. Paraku polnud need kuigi tugevad. Kõige tõsisem turvalisuspürgimus oli nn Varssavi leping 1922, mille sõlmisid Poola, Läti, Eesti ja Soome. Eesmärk oli moodustada poliitiline ja majanduslik liit, mis oleks alternatiiv Saksamaa või Nõukogude Liiduga sõlmitavatele lepingutele. Kuna Soome parlament lepingut ei ratifitseerinud, siis see ei jõustunud kunagi, ent selle tagajärjel sündis 1923 Eesti-Läti kaitseliit.
Lisaks demokraatiale on vaja veel midagi, et suhted toimiksid, tõdes Raudsepp. Rahvasteliit muutus omaenese karikatuuriks, sest sealt puudus USA, küll aga võeti vastu agressiivne NSVL. Samal ajal kui Eesti otsis liitu Soomega, hakkas Soome seevastu toetuma Rootsile ja võttis suuna Põhjamaadele, C.G.E. Mannerheimi eesmärk oli sõjaline liit Rootsiga.
Demokraatia ja julgeolekuvahelised seosed võivad olla vastuolulised ning riikide käitumine omakasupüüdlikel eesmärkidel võib tunduda naabritele reeturlikena – Talvesõja ajal jäid Põhjamaad neutraalseks ja Soome oma võitluses üksi.
Raudsepp tõdes, et nüüdne Soome NATO liikmelisus tähendab praktiliselt seda, et Konstantin Pätsi, Jaan Tõnissoni ja Johan Laidoneri taotletud liit Soomega on teoks saanud. Samamoodi täitub Mannerheimi unistus Soome ja Rootsi liidust, kui Rootsi saab NATO liikmeks. Ajaloost siiski õpitakse, ehkki õpitakse pika aja jooksul ja mõnikord õpitakse liiga hilja.
Olematud kunstisuhted
Soome ja Eesti kunstisidemeid 20. sajandi alguses, nii riiklikul kui personaalsel tasandil, ei ole seni kuigivõrd uuritud. Kunstiajaloolase Eero Epneri ettekanne kaardistas Eesti kunstnike reise, kunstikogemusi ning võimalikke kontakte Soome kunstnikega.
Epner tõdes, et teabe kogumine erinevatest allikatest on andnud üllatava tulemuse: kunstnike omavahelised suhted olid vähesed ja juhuslikud, erinevalt näiteks kirjanduselust, kus püriti Soome kaudu Euroopasse. Ka teatri- ja muusikaelu suhted olid head, ja isegi poliitikas oli suhtlus tihedam kui kunstis. Üllatav on seegi, et soomlaste kunstisuhted lätlastega olid tihedamad kui ülelahenaabritega.
Oli Eesti kunstnikke, kes viibisid lühikest aega Soomes, enamasti Ahvenamaa kunstiresidentsides, näiteks Konrad Mägi oma karjääri alguses. Ahvenamaa oli üldse paljude Eesti kultuuriinimeste peatuspaik, Ahvenamaa aitas luua eesti kunstnike jaoks pilti põhjamaadest. Ilmar Talve arvates oli peamiseks põhjuseks ka sealse Önningeby kunstnikekoloonia kuulsus.
Kunstiteadlase Ülle Kruusi sõnul on valgus maalikunstis tähtis ning see on Ahvenamaal teistsugune, kunstnikud taipasid seda. Ka värvimaailm on erinev Eesti omast.
Eesti kunstnikud said parema kontakti Prantsuse, Itaalia, Vene ja Saksa kunstieluga, aga mitte Soomega. Akseli Gallen-Kallela oli nimena Eestis hästi tuntud, kuid juhuste kokkulangevuse tõttu ei korraldatud Eestis kunagi Gallen-Kallela tööde näitust. Soome kunstikriitikute meelest oli Eesti kunst nii rahvusvaheline, et Gallen-Kallela sarnasest rahvuslikust Eesti kunstist ei saagi rääkida.
Sõdadevahelisel ajal oli Soomes vaid üks suur eesti kunsti näitus 1929. aastal, Eestis tutvustati Soome kunsti 1930. aastal.
Erinevad taustapõhjused lõid erinevaid tulemusi: soome kunstis käsitleti rohkem inimest ja sotsiaalseid olukordi, Eestis jäädi pigem vaatlejaks, mitte sekkujaks. Eesti maalikunst püsis maalide formaat pigem väike, Soomes oli rohkelt suurvorme. Suurel pinnal teistsugune on kunstil ka teistsugune energeetiline laetus, võimalus luua eepilisemaid teemasid. Ka olid Soomes naisautorid seks ajaks juba normaalsus, Eestis mitte.
Soome tollaste autorite professionaalne käsitööoskus oli parem, eestlased olid oma töös brutaalsemad, tooremad. Huvitava paralleeline kõlas sama väide, ent vastupidiselt, teatrikunstis 90ndate alguses, mil soomlased imetlesid eestlaste tundlikku, detailirikast ja täpset mängu, eestlaste meelest oli soomlaste mäng brutaalsem, toorem.
Kunstnikkond oli Eestis väike, üksikisikust sõltus palju – piisab ühest kunstnikust, et rääkida kunstisuunast või kunstivoolust. Lääne vaatenurgast on kunstielu kahes riigis ka tänapäeval erinev – Soome kuulub Skandinaavia traditsiooni, Eesti oma on midagi muud.
Segakeelsed teatrisuhted
Erinevalt kujutavast kunstist leidsid soome ja eesti teatritegijad teineteist juba 1920. aastatel ja teatrisuhted õitsesid üle Soome lahe 1930. aastate lõpuni, tõdes teatriteadlane Mikko-Olavi Seppälä. Peagi ilmub ta juhitud töögrupil neist suhetest raamat.
Esimesed Soomes nähtud eesti näidendid kujutasid Eestit 1905. aastal Vene revolutsiooni ajal. Soome kaudu hiiliti mööda Eestis valitsenud tsensuurist. Oluline teatrisuhete looja oli Eduard Virgo. Eesti näitekirjanik Hella Wuolijoki (Ella Murrik) oli abiellunud Soome, Soome näitlejanna Hilma Rantanen aga töötas vahepeal Eestis.
Enne teist maailmasõda oli Soome ja Eesti vahel tihe teatrite ja näitlejate vahetus, soomekeelsetes etendustes mängisid eestlased peaosi eesti keeles, näiteks Ants Lauter tegi oma rolli eesti keeles Soome Rahvusteatris muidu soomekeelses etenduses. Eestikeelsetes etendustes tegid soomekeelseid rolle soomlased, nii et segakeelsed etendused oli normaalsus. Kõige sügavamalt ületas piiri Eesti näitlejanna Liina Reiman, kes õppis ära soome keele ja tegi Soomes märkimisväärse karjääri. Hinnatud näitlejad olid Soomes ka Ants Lauter, Paul Pinna ja Milvi Laid.
Paljud Soome näidendid said Eesti teatrites publikulemmikuteks, nt. Teuvo Pakkala „Parvepoisid“ või Aleksis Kivi „Nõmmekingsepad“ ja „Seitse venda“. Hella Wuolijoki Niskamäe-näidendid olid populaarsed mõlemal pool lahte. Soomes imetleti eesti satiirilisi komöödiaid, mille meister oli Hugo Raudsepp.
Kirjandus- ja teatrisuhete edendajad olid mitmed Soome-Eesti abielupaarid, nagu Aino ja Gustav Suits ning Aino ja Oskar Kallas. Tihe teatriside katkes II maailmasõja ja Eesti okupeerimise järel mitmekümneks aastaks.
Majandusnäitajad kaalukausil
Üldine arusaam on, et Soome oli sõdadevahelisel perioodil Eestist majanduslikult ja sotsiaalselt ees. See ei pea aga paika, märkis oma ettekandes ajaloolane Andres Adamson.
Rahvusvaheline The Maddison Project on võrrelnud riike ostujõu põhjal, mis erinevalt rahvuslikust koguproduktist kirjeldab kodanike toimetulekut. Nende andmete põhjal edestasid eestlased soomlasi selgelt: 1920. aastal oli Eesti edetabelis 10. kohal, samas ei mahtunud Soome isegi esikahekümne hulka. Põhjuseid võis otsida selles, et Eesti jäi vahendajaks Lääne ja Venemaa vahel, mh Venemaa kullavarud jõudsid Läände just Eesti kaudu. Soome jõudis ostujõu edetabelisse alles 1939. aastal.
Adamson tõdes, et sõdadevahelisel ajal oli Soomes majanduskasv tõepoolest kiirem, kuid Eesti oli dünaamilisem. Mõlemad riigid olid kõrge kirjaoskusega riigid. Soome emakeelne kõrgharidus edestas Eestit, kuid seevastu algkoolid tehti kohustuslikuks Eestis varem kui Soomes. Eestis oli sõdade vahel isegi liiga palju kõrgharituid, nii et kõigile ei jätkunud tööd.
Pärast kodusõda oli Soome lõhestunud ja kannatas sotsiaalsete probleemide all rohkem kui Vabadusõda pidanud Eesti. Traumad kajastusid nt. vägivallakuritegude arvus, Soomes oli mõrvu suhteliselt rohkem kui Eestis.
Eesti oli toona soomlaste jaoks esimene sillapea Euroopasse, sest Tallinnast olid paremad rongi- ja lennuühendused Euroopaga.
Ülelahedekadendid
Peale 1905. aasta revolutsiooni elasid ja õppisid mitmed Noor-Eesti liikmed peaaegu kuni esimese Eesti Vabariigi sünnini Soomes. Kahe sugulasrahva vahelistest kultuurisidemetest teame praeguseks päris palju, kuid milline oli vastastikune mõju eesti ja soome proosas ja luules, sellest ei tea me ikka veel suurt midagi.
Kirjandusteadlane Mirjam Hinrikuse ettekanne püüdis seda lünka täita. Soome ja Eesti vahelise sajandialguse dekadentsi dialoogi uurimiseks on kokku pandud laialdane teaudsprojekt, mille sümboliks on „melanhoolne kurat“.
Soome dekadentsi märkimisväärseim teos on L.Onerva „Mirdja“. Uurimisprojekti raames loodetakse see lõpuks eesti keelde tõlkida. Eesti dekadentsi esindajatest võib nimetada kõigile tuntud Friedebert Tuglast, Johannes Semperit, Gustav Suitsu ja Johannes Vares-Barbarust.
Eelmise sajandi alguses elas esimene põlvkond kirjanikke linnades, ometi kirjutati peamiselt külaelust. Dekadendid tundsid kiiresti moderniseeruvas maailmas oma juurtetust. Ka Aino Kallas arutles, kuidas kirjandus tõstaks kohaliku kultuuri Euroopa küpsete kultuuride hulka.
Sajandialguse eesti kirjanduses on palju soome kirjanduse mõju, kuid selle mõju taust vajab veel uurimist. Mõlema maa kirjandus sai ju samaaegselt mõjutusi Euroopa kirjandusest, mh Friedrich Nietzsche mõju ulatus mõlemasse riiki. Dekadentsi esiletõus tähistas tsiviliseeritud rahvuse sündi.
Linnulennuline ülevaade on vaid põgus pilguheit teemadesse, millest lähitulevikus kuuleme veel rohkem ja põhjalikumalt. Suur tänu Eesti Kunstimuuseumi kuraatorile Kerttu Männistele, kes kindla käe ja sõnaga juhtis seminari, ning kelle täpse silma all sai Kadrioru Kunstimuuseumis kõigile vaatamiseks üles seminari ajendanud näitus “Värvide tants. Soome modernistlik kunst“. Näitust saab näha kuni 20. augustini.
