Näitusel käis kuraatoriga vestlemas Laura Kotilainen.
Saami nüüdiskunsti näituse tõstatatud küsimused KUMUs ulatuvad Saamimaalt Eestini. Kes tohib defineerida kultuuri, identiteeti ja suhet maaga ning millel meie definitsioonid põhinevad?
Saami kunst on pälvinud teenitud tähelepanu nii Eestis kui ka mujal maailmas. Tõus on osa käimasolevast dekoloniseerimisest – protsessist, kus saamid ise räägivad oma lugu. Eelmisel aastal oli KUMUs põlisrahvastele keskendunud rahvusvaheline grupinäitus ning Helsingi Kiasmas sai äsja läbi suur saami-teemaline näitus. Nüüd on KUMUs avatud näitus „ei algust ega lõppu. Saami maailma ülesehitamine“, mis avab saamide kui põlisrahva õigusi, enesemääramist ja dekolonisatsiooni perspektiive.
Carola Grahn ja teos „Mina (tähenduse) silmapiir“ avavad näituse. Pärast seda saab külastaja ise valida, millises suunas lugu jätkub. Foto: Aron Urb
Kohe näituse alguses peatab pilke Carola Grahni teos „Mina (tähenduse) silmapiir“ (2021), mis uurib põlisrahvaste traagiliselt kõrget enesetappude statistikat. See halgudest kokku pandud installatsioon kujundab kogu näituse sünge alguspunkti.
Saamide elukeskkond muutub tohutu kiirusega. Kliimamuutused avaldavad eriti tugevat survet põhjapoolsele elukeskkonnale, kus elupaiku muudetakse kaitsevajadustest lähtuvalt, ja Venemaa sõda Ukrainas on sulgenud mõned saami ja teised soome-ugri rahvad idapiiri taha, muutes nad teiste jaoks pea ligipääsmatuks. Kui elukeskkond muutub või muudetakse seda nii, et ei ole enam võimalik elada endist elu, hakkab välja surema inimeste kultuuriline teadlikkus ja tähenduslikkus.
Näitus ei räägi siiski ainult kaotusest, nimi viitab järjepidevusele ja sellele, et algust ei saa lõpust lahutada. Tsükliline, mittelineaarne maailmavaade on samuti osa saamide viisist mõelda ja mõtestada maailma.
KUMU kuraator Ann Mirjam Vaikla on karjääri jooksul tegelenud mh keskkonnaküsimuste ning inimese ja koha vahelise suhtega. Need juhtisid ta põlisrahvaste teemadeni. Foto: Laura Kotilainen
Näituse kuraatori Ann Mirjam Vaikla töös on näha keskkonnaküsimusi, sotsiaalset õiglust, dekoloniaalseid vaatenurki ning inimese ja koha vahelisi suhteid. Selle näituse kavandamine sai alguse kaks aastat tagasi, mil Vaikla käis Soomes Kiasma kollektsioonides leiduvaid saami kunstnike teoseid uurimas – üllatus, kui vähe neid leida võis. Vaikla jätkas otsinguid põhjapoolsetes piirkondades, kus kohtus ka saami kunstnikega. See viis koostööni ja näitusel on muuhulgas eksponeeritud Jenni Laitti & Invisible Flocki „Teekond“ (2026) ja Snowchange Pauliina Feodoroffi ja Kaisu Mustoneni teos „Čähččõslee’t – Vete koalitsioonid: siidad voolava vee ääres“ (2026), mida pole varem kusagil eksponeeritud.
Vaiklal on lisaks koostööprojektidele Soomega ka teisi sidemeid. Ta õppis Novia ülikoolis Pietarsaaris kunsti ja kultuuri rahvusvahelises magistriprogrammis ning tema vanavanemad elasid Turus, kui Vaikla vanaisa töötas Turu ülikoolis eesti keele lektorina ja õpetas seal soome-ugri keeli. See aitas tugevdada Vaikla eesti-soome keelesidet.
„Meil on Soomega perekondlikud sidemed ja ma saan soome keelest aru.“
Pilk pöördub Eestile
Vaikla kuraatoritöö on edenenud tihedas dialoogis näitusega „Ekspeditsioon: soome-ugrilased ja kujundite jõud“, mis avatakse KUMUs oktoobris. Mõlemad näitused on osa suuremast kultuuripärandi ja identiteedi uurimisprojektist „Ekspeditsioon“, mis uurib Eesti identiteedi ja põlisrahvaste vahelist suhet. Nii pöörduvad näituse küsimused vastuseid otsides hoopis eestlaste poole.
„Saamid on asetatud olukorda, kus nad ei tohi või ei saa teha tööd, mida nad on varem teinud. Lisaks on nende eluviis ja elatusvahendid piiratud nii, et neil pole võimalik tegutseda piirkonnas, mis on alati olnud nende ja nende kogukonna eluala. See kõlab tuttavalt ka eestlastele,“ selgitab Vaikla.
Vaikla küsib, kas eestlased on põlisrahvas? Ja kas me üldse saame või peaksime seda küsima, ilma et paneksime teisi põlisrahvaid keerulisse olukorda, sest eestlastel on ju siiski oma riik.
„Ilmselt peavad paljud eestlased soome-ugri juuri oma identiteedi oluliseks osaks, aga see pole alati nii olnud. Kogemus on pärit meie lähiajaloost ja 1970.–1980. aastate identiteediotsingutest. See on jätnud meie kultuuripärandi käsitlusse koloniaalaja loogika ja tekitanud meis teatud mõttes koloniaalamneesia. Enne Nõukogude Liitu mängis Euroopa identiteet meie teadvuses palju suuremat rolli,“ arutles Vaikla.
Küsimusele pole ühte vastust, kui üldse mingit vastust. Küsimus on meetod, et vaadata, millele Eesti identiteet on üles ehitatud ja kuhu eestlased tunnevad end kuuluvat.
„Oma põhiolemuselt identifitseerib eestlane end loodusinimesena, metsa- või mereinimesena. Inimesena, kes elab koos loodusega. See seob eestlase minapildi tugevalt põlisrahvastega,“ ütles Vaikla.
Kõike ei pea mõistma, aga kõigest saab rääkida
Outi Pieski Gamasvarri Fjeld, 2014, Soome Riiklik Deposiitkogu. Pieski loomingus on inimene loodusega üks. Narmad on saami salli ehk gákti oluline osa. Foto: Aron Urb
Vaatamata lohutule alguspunktile annab näitus ka lootust. Vaikla rõhutab ka seda, et viimastel aastatel on saamid ja teised põlisrahvad hakanud iseennast ja oma identiteeti rohkem teadvustama. Kunst ja kultuur on identiteedi taastamise oluline osa.
Vaikla sõnul on näitus sündinud väga õigete inimestega koostöös, mis oli kui jätkuv diskussioon usalduslikus ruumis – kuhu mahub ka arusaam, et kõike ei pea teadma ega mõistma, aga ikkagi saab kõigest rääkida.
„Minu ja kaasatud kunstnike jaoks oli see tähtis ja kandev kogemus. Elame tundlikel aegadel ja olen õnnelik, et näitus põhineb koostööl, ei ole anonüümne ega distantseeritud.“
KUMU näitus „ei algust ega lõppu. Saami maailma ülesehitamine“ 11.9.2026–14.3.2027
Kunstnikud või kunstnikekollektiivid: Carola Grahn, Pauliina Feodoroff & Kaisu Mustonen, Marja Helander, Kalli Kalde, Ketlin Kuusing, Jenni Laiti & Invisible Flock, Britta Marakatt-Labba, Hans Ragnar Mathisen, Alo Paistik, Outi Pieski, Suohpanterror ja Lada Suomenrinne
Soovitame näitust külastada koos kuraatori või giidiga.
Lada Suomenrinne, Maa tagasi mask #13 sarjast „Lamenting the Moonlight 2023/2026“. Foto Aron Urb