EKSA kirjastuses ilmus enne jaanipäeva Paavo Haavikko (1931-2008) „Autoportree katse“ (Yritys omaksikuvaksi, 1987) Piret Saluri tõlkes. Teos on mõne aasta eest ilmunud Haavikko „Kogutud luuletuste“ kõrval kultuuritegu, mis annab tausta nii Haavikko omamaailma kui luuletuste mõistmiseks. Soomes ka kriitikat kogunud teoses tugevdab Haavikko legendi endast kui luuletajast, kes oli ühtlasi visionäär, kirjanduselu mõjutaja, stsenarist ja kõige selle juures ka edukas ärimees – need on vaid mõned Haavikko iseloomustamiseks sobivad sõnad.
„Autoportree katse“ eest on kirjastuse küsitud hind üsna väike. Olgu siin väike valik teosest ja Haavikko mõtlemise maiuspaladest.
6.
Elu on juba alanud. See on midagi niisugust. Tuleb teha plaan järelejäänud ajaks, eluks, veel. Lepin pimedusega, Paavo Haavikko, kirjutasin paberile. Nimi oli leppimise ja kokkuleppe märk. Otsekui pimedus, otsekui see küsiks, hooliks minu leppimisest. Noores põlves mõtlesin, et sobiksin hästi, ehk pareminigi vanaks. Ei tea. Ütlen tihtipeale, et „ei tea“. See tähendab, et ka seda tasub öelda. Kusagil on alati iga asja piir. Nüüd plaanin seda peaaegu viimast aastakümmet, aga see on seesama äriajamine, miks see enam muutuks. Mitte muidu, aga ei ole olnud enam hirmu kasu, edukuse pärast.
39.
Olen mõelnud, et hakkan kirjastajaks. Olen rahastanud filme ja mitte väga palju kaotanud. Raamatuid kirjastades kaotad raha, aga mitte pisarateni. Sest ei ürita teenida seal, kus ei ole ruumi. Sellesse süsteemi tahab kuuluda see, et inimene teeb, nagu heaks arvab. Aga väljaspool institutsioone ja riiki ei ole niisamuti vaprust, ei raha ega tahet. Hakkan kirjastajaks ja kunstiinimeseks. Asju tuleb teha ise. Teadmist tuleb koguda ise. See on väga vaene maa, kus on palju raha. Siin on väga ilusad ühiskondlikud hooned ja eramajad, mõtlen. Ära taha kasu, kannata kaotus välja.
Elu on kahjude kogumik ja võime neid taluda, kuni vähegi saab.
46.
Vanadus on see, et ei ole kunagi üksi. Nooruses oled alati. Vanas põlves oled alati iseenesega kahekesi ja ei unusta seda. Mitte kunagi üksi. Sain lapsena maailmast liiga hea pildi. See lõhkus maailma. Ma eksisin. Ma eksisin lausa kõiges. Maailma on olemas vähem, see on kohandatud maailm. Vanadus on lapsepõlv enne surma, surma lapseks olemine. Lapsena lähed kaugemale, vanana lähemale. Mis lähemale? Just nimelt, lähemale.
Olin kõige vanem nädal enne seda, kui sain kolmekümne kuue aastaseks. Olin tõesti vana.
See oli see ülejäänud elu, mida tahtsin ette mõelda, justkui, ja lapsepõlv, mis jätkub.
47. (viimane peatükk)
/–/
Ära kohku oma kuuest kuigi oled
ise selle riputanud
kui maailm ja börs kokku varisevad.
Müüsin Otavat, ostsin Effoad, WSOYd, Wärtsilät, kogu kevade ja suve.
