Finlandia laureaadi Anni Kytömäki romaan „Margarita“ (2020) ilmus kirjastuselt Vesta Raamatud eesti keeles 2021. aastal Toomas Tallo tõlkes. Nüüd külastab autor kirjandusfestivali Prima Vista, kus temaga vestleb Heidi Iivari Tartu Kirjanduse Maja saalis kolmapäeval, 10. mail kl 18.30. Soomekeelne vestlus on järeltõlkega eesti keelde. Sündmust toetab Soome Instituut ja Kirjanduse teabekeskus FILI.
Anni Kytömäki (1980) on Lõuna-Soome kirjanik, kelle teostes inimene on looduse osa, mitte sellest kõrgemal. Oma romaanides „Kultarinta“, „Kivitasku“ ja „Margarita“ jutustab ta teisitimõtlejatest, inimestest, kes kaitsesid metsi, soid ja kaljusid juba ammu enne praegust aega. Kytömäkit paelub see, kui kaugeleulatuvad juured on looduskaitsel ja patsifismil, mida tihti peetakse modernse aja saadusteks.
Kytömäki tuletab oma romaanides meelde, et inimkond on ammu püüelnud parema poole kui vaid see, mis paistab hetkel jõukohane. Teine oluline sõnum on, et me ei ole oma planeedil üksi. Romaanis „Kultarinta“ (2014) on inimeste kõrval peategelaseks karu, romaanis „Margarita“ (2020, e.k. 2021) on jutustajaks vahepeal ebapärlikarp. Juba dinosauruste ajast saadik maakeral elanud ebapärlikarp on praegu ohustatud liik, sest see ei ela üle vete saastumist ja jõgede tammistamist. Eestis leidub ebapärlikarpe ainult ühes jões Lahemaa rahvuspargis.
„Margarita“ sündmused paigutuvad peamiselt 1950ndatesse, kui Soomes toibuti sõjast ja hakati ühiskonda uuesti üles ehitama. Majandusliku nõudluse tõttu hakati metsa laialdaselt maha võtma ja samamoodi taheti võimalikult palju kasu lõigata inimestest. Igal naisel oli soovitatav sünnitada vähemalt kuus last, et uue sõja puhkedes jätkuks sõdureid. Romaani peategelase, noore massööri Senni elu satub selle soovituse tõttu ohtu. Kui varjupakkuvad puud kallastelt maha võetakse ja jõesäng sirgeks kaevatakse, kaotab ka jõesängi sügavuses elav ebapärlikarp oma kodu. Nii inimene kui jõekarp on „heaolu“ ohvrid – aga nende kest osutub tugevaks.
Anni Kytömäki vastus seekordse Prima Vista teemale.
Võimatu unistus:
Öeldakse, et ajalugu õpetab. Praegusel ajal tundub jälle, et midagi ei ole õpitud. Üha uued põlvkonnad tõmmatakse sõtta – sõtta, mis lisaks inimestele ähvardab ka kõiki teisi maakera asukaid ja terveid ökosüsteeme. Taas kord näevad ja kogevad sõdurid, patsifistid, isad, emad, lapsed, juhid, töötajad, ettevõtjad, kunstnikud, inimesed maailma eri paigust õudusi, mis panevad meid ütlema: „Ma ei teadnud, et sõda on selline“.
Minu võimatu unistus on, et kõikidele inimlastele oleks sünnist peale selge, et sõda just selline ongi – kohutavam kui keegi oskab kujutleda.
Siis jääksid sõjad ajalukku.
