Soome rahvuseepose tõlgendus läbi rupskiooper-õuduka vaatenurga, kus verd voolab ja kangelased kaotavad oma teekonnal ühe naise teise järel. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil teevad ettekande Hannele Valkeeniemi ja Peep Ehasalu Soome Instituudist.
Soome rahvuseepos andis soomlastele aja- ja loomisloo, nagu mitmele teiselegi rahvale 19. sajandil. Omanäolistest kangelastest pungil „Kalevala“ peaks olema justkui kangelaslugu, mis on tihtipeale edasi antud keskse konflikti kaudu – Kalevala vapper valguserahvas võitlemas Põhjala pimeduse jõudude vastu.
Võideldakse tõesti, aga ilma “Kalevala” värsimõõduta kerkib silme ette kummaliste tegelastega rupskiooper-õudukas, kus verd voolab ja kangelased kaotavad oma teekonnal ühe naise teise järel. Tapetakse ennast ja teisi, ema rehitseb poja surmajõest, vend vägistab õe ja läbitakse muid vägivaldseid seiklusi. Isegi vana ja targana reklaamitud Väinämöinen kasutab oma väesõnu vastase õlgadeni maasse sajatamiseks ja krabab siis vastase alaealist õde, nii et sellest Soome ajaloo esimene #metoo juhtum sünnib.
Globaalse õnnetuse eeldused loob sepp Ilmarinen, kes sepistab Põhjala emandale Sampo, saades naiseks vastu Põhjala tütre. On ju aus kaup! Kalevala rahvas hakkab aga Sampot peagi endale nõudma ja lõpuks varastab selle. Pole päris selge, misasi Sampo täpsemalt oli, aga enamasti peetakse silmas õnne allikat või omamoodi küllusesarve, mis jahvatas kõike võimalikku viljast kullani.
Ühesõnaga, lõpuks kukutab Kalevala rahvas varastatud Sampo vette kildudeks, mistõttu meil enam täiuslikku õnne polegi. Ja kes on süüdi? Süü aetakse muidugi Põhjala emanda kaela, kes on kaotanud kalevalastele tütred, Sampo ja õnne. «Kalevala» tegelased on aga sellest hoolimata sedavõrd positiivsed, et oleme neid laenanud ka oma “Kalevipoega“.
Pehmelt öeldes ambivalentne lugu ja kangelaste hirmuteod teevad “Kalevalast“ ühe ütlemata väärt õuduka ainese. Sellest vaatenurgast me eepose läbi valgustamegi.
Tasuta.
