See veebileht kasutab küpsiseid.
Tutvu meie privaatsuspoliitikaga.

Vaegnägijale

Menüü

TEKSTI SUURUS

KONTRASTSUS

Foto: Sven Tupits (fotogeen.com)
Naine istub ja poseerib raamatuga

Ave Anniste

pressiesindaja

Kui ma koduuksest välja astudes ei ole minemas jooksuringile, siis on mul alati kaasas kott. Mitte et ma kotte eriti armastaksin, pigem vastupidi. Aga kui mul kotti kaasas pole, siis kuhu ma raamatu paneksin?

Sellest, et parima kaaslase üks häid omadusi on see, et teda on lihtne kõikjale kaasa võtta, sain ma aru juba lapsena. Nüüdseks olen juba palju targem ja tean, et ainult ühest raamatust ei pruugi piisata. Mis siis, kui poes tuleb pikalt järjekorras seista? Või kui juhtud ootamatult (sest sinna satutaksegi enamati ootamatult) traumapunkti? Või kui tuttav jääb kokkulepitud kohtumisele hiljaks? Tänapäevasem inimene haarab sarnasesse olukorda sattudes isukalt telefoni järele, mina sukeldun kotti. Ja ta on alati seal, ootab.

Soome kirjandust olen nautinud nii kaua, kui mäletan. Lapsena lugesin ainult lõbu pärast, suurteks lemmikuteks olid Hannu Mäkelä “Härra Huu” ja “Hobune, kes kaotas prillid ära”. Teismelisena neelasin Paasilinna hurmavat huumorit ja vaimustusin Waltarist. Hiljem tulid Antti Tuuri ja Antti Hyry, Sofi Oksanen, Elina Hirvonen, Sirpa Kähkönen ja paljud teised. Koos oma lastega olen uurinud muumide hingeelu, avastanud Teedu ja Peedu lood ning Mauri Kunnase imeliselt illustreeritud maailma. Ka mu viimane suur lugemiselamus tuleb Soome kirjandusmaastikult: selleks on Pajtim Statovci “Minu kass Jugoslaavia”. Kosovos sündinud Statovci debüütromaan on nii mitmest küljest hingekriipiv ja meeldejääv, et kartsin natuke, et äkki sai selle teosega noorel kirjanikul latt liiga kõrgele seatud. Et äkki ta tunneb ise ka, et sellest paremini teha on keeruline, ja ei kirjutagi enam midagi? Õnneks osutusid mu kartused alusetuks ja juba eelmisel aastal (2019) võitis Pajtim Statovci kõigi aegade noorima autorina Finlandia kirjandusauhinna romaaniga “Bolla”. Lugegem!