Miks on muumid fännidele üle maailma nii tugevalt hinge pugenud ja mida Soomele ainuomast saame neilt õppida? Sellest, stereotüüpide eiramisest kunstis ja äris ning pehme ja kõva võimu suhtelisusest räägib intervjuus Edasile Paulina Ahokas, Põhjamaade suurima kultuurikeskuse Tampere Talo juht, Soome kultuuritööstuse pioneer, kes on tegutsenud “igavese esimese” rollis mitmel rindel.

Millisest kontekstist muumid välja kasvasid?

Kõigepealt peab muidugi vaatama, millises kontekstis kasvas muumilugude autor Tove Jansson. Ta pärines avara maailmavaatega kunstnike perest, seega oli rahvusvahelistel mõjudel ta kujunemisloos mõistagi oluline roll, ent mitte vähem oluline on see, et vanemad andsid talle piisavalt ruumi kasvada isemõtlejaks. Nii et ühelt poolt mõjutas kunstnike sugupuu, kuid samas elati toona pidevas hirmus selle üle, kas inimkond üldse jääb püsima. 1918. aasta Soome Vabadussõjas ja teises maailmasõjas räsitud rahvas oli näinud inimkonda üksteist hävitamas. Tove uskus, et inimkond vajab rohkem sallivust ja armastust, ka nende vastu, kes olid teistsugused. Ta uskus, et kõiki peaks kohtlema austusega, samas silmas pidades, et vastuvõetamatult käituda ka ei tohiks.

Miks Teie arvates sai muumidest selline ülemaailmne fenomen?

Asi on väga lihtne. Nähtustel, millesse armuvad kogu maailma inimesed, on üks ühendav joon – kvaliteet. Muumide puhul ei saa muidugi alahinnata ka originaalsust, miskit, mida polnud varem tehtud. Originaalsust on väga raske saavutada, selleni jõuavad vähesed, kuid Tove Jansson sai sellega hakkama. Lisaks on muumide tuumaks peen kunstiline väljendus.

Kogu muumindus – illustratsioonid, jutuveste, sõnumid – on erakordselt kõrgetasemeline. See imetabane kunsti ja kirjanduse kooslus oli oma ajast kõvasti ees. Oluliseks teguriks on ka muumide väärtused: sallivus, armastus, julgus, austus, rõõm ja pere. Tugeva sõnumina jääb kõlama, et igaüks on väärt austust või lausa armastust.

Mis aga puudutab ettevõtluse poolt, siis Moomin Characters Oy on teinud visionääride-väärset tööd ja lähenenud kõigele ülima hoolega. Alguses tegeles sellega Tove Jansson ise, ent ka tema pere, kes nüüd ettevõtet juhib, on väga hoolikalt suhtunud ta pärandisse ja tooteisse, jälgides, et neid mitte mingil viisil ei väärkasutataks. Näiteks ei saa me kunagi näha muumisid päris maailmas, neid ei panda kokku teiste (frantsiiside) tegelastega ega ka jõuluvanade või inglitega. Litsentseerimistegevuses on oldud samuti väga ettevaatlikud ja lähtutud eelkõige kvaliteedist. Igas kategoorias, olgu nendeks siis raamatud, tassid või sandaalid, on alati tehtud koostööd vaid kõrgeimat kvaliteeti tagavate tootjatega.

Muumidel näib olevat eriline tõmme jaapanlaste seas. Miks just seal?

Tampere Kunstimuuseumi all tegutsevas Muumimuuseumis on käinud sadu tuhandeid külastajaid Jaapanist, kes ütlevad, et üle kõige paelub neid muumiraamatute kõrge kunstiline tase. Jaapanlastele on ju teadupärast omane peenelt arenenud kvaliteeditunnetus ja ka nende kultuuris on see väga olulisel kohal. Teiseks kütkestab neid vabadus. Muumirahvas on täiesti vaba, nad võivad teha, mida tahavad, väljenduda, kuidas paremaks peavad. Paljud on tõdenud, kui lohutav on lugeda, et sellised unistused on üldse olemas ja et need võiks ka päriselus toimida. Ka see paelub jaapanlasi. Muumid on nii laialdaselt populaarsed ka seetõttu, et tavapärase ühe-kahe peategelase asemel on seal palju erinevaid tüpaaže.

Kes on Teie muumi-karakter ja miks just tema?

Mina olen päris kindlasti Väike My. Kõigepealt seepärast, et ta on julge, võtab asju ette ja tal on ka kõige lõbusam. Ta on see, kes hüppab esimesena suuskadele või kelgutab hõbekandikul – tõeline tegija! Samas ei karda ta raskusi sihikule võtta ja neid ka ületada. Nagu minagi, võib ta küll vahel teisi endast välja ajada, aga teda siiski sallitakse kui olulist osa muumiperest. Kui Väike My on eksinud, saab ta sellestki aru ja ei lähe oma tõpralikkuses kunagi üle piiri, sest seda muumimaailmas ei lubata. Mind lohutab seegi, et temasugust iseenesest mitte liiga sümpaatset tüüpi on siiski võimalik taluda.

Tampere 2026 kultuuripealinna taotluse peateema on võrdsus. Mis on selle teema lugu?

Võrdsus on teema, mille üle oleme väga uhked. Tegelikult on ju ülemaailmne soolise võrdõiguslikkuse liikumine saanud alguse just Tamperest.

Aastal 1905 tulid tuhanded Tampere naised kokku ja lõid lendlehe, mis nõudis naistele täieulatuslikke õigusi. Need ei olnud vaid jõukad ja haritud naised, vaid ka tehasetöölised, kinnipeetavad, koduabilised jne. Nad ei nõudnud mitte ainult valimisõigust, vaid ka õigust avalikele kohtadele kandideerida. See oli revolutsioon. Tampere oli imeväike, siin elas vaid paar tuhat inimest, aga tervelt 40 000 inimest kogunes sellele nõudele poolehoidu avaldama. Peagi levisid sarnased meeleavaldused üle kogu maa, misjärel 1906. aastal saigi Soomest maailma esimene riik, mis andis naistele täieulatuslikud õigused poliitilises elus osalemiseks. Ülejäänu, nagu öeldakse, on ajalugu.

Sajandivahetuse aegu oli Soome üks vaesemaid riike maailmas. Saime arenguabi, palju rahvast põgenes võõrsile parematele jahimaadele, kuid nüüd oleme paljude mõõdupuude ja uuringute järgi üks jõukamaid ja turvalisemaid riike, üks haritumaid rahvaid. 19 naist, kes valiti 1907. aastal Soome parlamenti, võtsid esimesena sihikule tasuta hariduse võimaldamise kõigile. Jällegi, ülejäänu on juba ajalugu. See muster kordub ka mujal maailmas. Kõigepealt saavad naised poliitilised õigused, seejärel hakkavad riigid haridusse panustama. Just säärane protsess viib eduka riigini.

Võiks ju arvata, et kui naiste õigused võideldi välja juba enam kui sada aastat tagasi, peaks nüüdseks võrdsuse küsimused lahendatud olema. Miks peame jätkuvalt sel teemal rääkima?

Võrdõiguslikkusega ei ole asjad korras veel ei Tamperes, mujal Soomes ega kuskil maailmas. Just seepärast ongi Tampere 2026 kampaania üheks peateemaks võrdõiguslikkus. Leiame, et seda pole veel kusagil saavutatud ja et kultuuripealinna tiitel on võimas vahend parema elu ja ühiskonna loomiseks. Kultuurist tugevamat mõjutajat pole olemas.

Milline on Teie isiklik edu valem? Kuidas leiate tasakaalu n-ö pehme ja kõva võimu vahel, juhtides sellist Põhjamaade mega-organisatsiooni nagu Tampere Talo?

See on suur küsimus. Olen alati pidanud kõige olulisemaks motivatsiooni ja olen selle kallal ka vaeva näinud. Soovin, et see, mida ma teen, oleks minu jaoks oluline ja et minu tehtul oleks tähendus. See, mida teeme Tampere Talos, on oluline mitte ainult meie organisatsioonile ja piirkonnale, vaid ka ühiskonnale laiemalt.

Peale motivatsiooni on oluline ka inspiratsioon – soovin, et töö mind inspireeriks. Mind innustab töö arendamine ja laiendamine. Samuti inimesed – olen ekstravert, armastan inimestega koos töötamist. Innustun ja saan energiat inimestest, kes on pädevad ja motiveeritud, kel on palju ideid, kes on ehk isegi kõmulised, vahel pessimistlikud või lausa agressiivsed, aga kes vähemalt tahavad paremuse poole liikuda. Mul on suur rõõm tõdeda, et selliseid inimesi ja tegemisi Tampere Talos jagub.

Mis puudutab kategooriaid “pehme” ja “kõva”, siis ma tegelikult ei mõtle neile üldse. Ma ei leia, et näiteks raha oleks tingimata ülikõva või kunst pehme, sest sama hästi võib leida vastupidiseid näiteid.

Lõpetuseks tahaksin lisada, et meil on Tampere 2026 meeskonnaga äärmiselt suur rõõm teha koostööd TMW-ga, mis on üks parimaid festivale maailmas! Just see, et saame töötada koos ÜRO 2030 visiooni suunas, võrdsuse nimel! Muidugi tuleb sellest ka uhke pidu vägevate kontsertidega. Näiteks Soome naisõiguslasele Minna Canthile pühendatud kontsert saab olema suurepärane! Ootan põnevusega konverentsi arutelusid ja muidugi ka muumipoodi. Muide, seni on mul ainult üks TMW vahele jäänud!