„Tahtsin filmis rääkida sellest, mis on elus kõige olulisem. Igapäevaelus ei ole suuri kangelasi ega märulistaare,” ütles Soome filmirežissöör Mika Kaurismäki Eesti Päevalehe ajakirjanikule Kaarel Kressale.

Intervjuu ilmus 22. novembril 2020 seoses Kaurismäki uue filmi “Öö annab armu” (Yö armahtaa) maailmaesilinastusega PÖFFil.

Teie uue filmi „Öö annab armu” tegevus toimub koroonaaegses Helsingis, nii et see pidi valmima päris kiiresti.

Tegelikult plaanisime juba mullu teha filmi kolmest mehest baaris, aga see pidi toimuma mõnes Dubai ööklubis. Veebruaris-märtsis valmistusime Dubaisse sõitmiseks, aga siis tuli pandeemia. Alguses mõtlesin, et jätame filmimise ära, aga näitlejad olid juba tegelastega tööd teinud ja masin juba nii-öelda töötas. Leidsin, et okei, teeme siis filmi, mis toimub koroonapiirangute ajal baaris Corona. Muutsime natuke tegelaskujusid ja see käis päris kähku. Selleks ajaks, kui Helsingi piiranguid lõdvendati, olime võteteks valmis. Sellise filmi puhul võtavad ettevalmistused kõige rohkem aega ja me ei pidanud nullist alustama, lugu oli juba peaaegu olemas.

Kui palju said näitlejad kaasa rääkida?

Arutasime tegelasi iga näitlejaga eraldi. Üldjoontes ma muidugi teadsin, mida tahan. Meie baar Corona pandi piirangute ajal kinni ja meil on suur laen kaelas, nii et seda olukorda ma tean, sellest sai baarimehe tegelaskuju. Teine tegelane on arst, kes pannakse kriisi ajal ravima koroonapatsiente. Ja siis on kolmas tüüp, ma ei taha sisu ära rääkida, aga neil kõigil on probleeme ja enamik neist pole pandeemiaga seotud. Ma ei üritanud teha COVID-i-filmi, vaid lugu kolmest mehest, kes üritavad oma kriisidega selle erilise ajaloomomendi käigus ellu jääda.

Oma baari tegite koos vend Aki Kaurismäkiga millalgi 1990-ndate alguses. Miks te sellele Corona nimeks panite?

Kõigepealt asutasime kino Andorra Cinema. Tahtsime sinna ka baari ja õnnekombel avanesid kohe kõrval hiiglaslikud ruumid. Olin parasjagu Los Angeleses, Hollywoodis, kui vend helistas ja ütles, et dokumentidesse on vaja baari nime. Mul oli käes Corona õlle pudel ja ütlesin selle nime. Veel tahtsime üles panna piljardi- ja koroonalauad, nii et see nimi sobis. Corona on ka üsna hea õlu, ehkki tollal polnud seda veel Soomes saada.

Filmi alguses meenutab baarimees teisele, et suuri muresid on tegelikult paljudel. Selline vaikne lohutus kordub ka teie teistes filmides. Saate vahel ka tagasisidet, et keegi on mõnest teie filmist olulisel hetkel tuge saanud?

Kui „Kolm tarka meest” välja tuli, pöördus minu poole mitu naist, kes kinnitasid, et saavad nüüd abikaasadest palju paremini aru. Kuna soome mehed ei räägi kodus väga palju, polnud nad kunagi näinud soome mehi nii pikalt oma elust ja probleemidest rääkimas. Uus film võib olla isegi rohkem naistele kui meestele suunatud. Ega ju vaiksel soome mehel pole kombeks midagi öelda või välja näidata.

Tegelastel on omad kriisid, aga ma ei tahtnud ka liiga kurba filmi teha. Seepärast ongi filmi nimi „Öö annab armu”, et see öö annabki neile lootust ja halastust.

Kui sageli lasete näitlejatel dialoogi kirjutada?

Tavaliselt kirjutan ikka stsenaariumi ette. Ehkki kui mul on piisavalt palju ettevalmistusaega, üritan näitlejatega ka rääkida. Ma austan näitlejaid ja tahan anda neile tegelaste loomiseks ruumi, aega ja vabadust. Filmides on sageli kõik nii formaatlik, dialoog on etteaimatav. Näitlejad ütlevad oma repliigid ja neil ei jää eriti aega sisse elada, stseenid lõigatakse võimalikult kiireks.

Nooremana ma ei osanud näitlejatega väga hästi rääkida ega neid suunata. Minu jaoks tuli kõigepealt pilt – kaamera liigub siia ja näitlejad järgivad kindlat koreograafiat. Nüüd ma alustan näitlejatest, teen nendega proove ja ehitan atmosfääri. Alles siis mõtlen, kuhu kaamera panna. Näitlejatega töötamise on mulle kergemaks teinud ka dokfilmide tegemine. Dokfilm toob su inimestele lähemale. Ma ei ütle või näita kunagi ette, mismoodi midagi teha, vaid ootan nende ettepanekud ära. Emotsioon on filmis kõige olulisem ja seda ei saa ette kirjutada. Tänapäeval on muidugi ka kaameratega lihtsam, ei pea kogu aeg linti vahetama. Digitaalformaat teeb pika võtte filmimise lihtsamaks.

Nii et te ei ole vanade meetodite fänn?

Tegelikult olen, aga… Alguses võtsin kõik oma filmid 35-millimeetrisele negatiivile ja moodsa digitaalformaadi saabudes oli tunne, et nüüd on kõik, mina ei taha rohkem filme teha. Aga siis sain aru, et see ei ole põhiline, emotsioon on. See, mida sa öelda tahad, on olulisem kui tehniline formaat. Mulle tõesti meeldiks, kui me kasutaksime endiselt 35-millimeetrist linti. Aga kui sa praegu seda teed, näidatakse seda niikuinii digitaalselt, nii et kokkuvõttes pole lindi kasutamisest mingit kasu, aga digil on palju eeliseid. Saad rohkem üles võtta ja järeltöötlus on lihtsam. Tehnilise arenguga pole mõtet võidelda, sellega tuleb leppida. Ükskõik mis vallas.

Tänavune PÖFF toimub suuresti internetis. Kas teid häirib, kui teie filmi vaadatakse väikeselt ekraanilt?

Absoluutselt, see on väga kurb. Veebis vaatamine on tehtud liiga lihtsaks ja inimesed ei käi enam kinos ega festivalidel, vaid vaatavad kõike oma kušetilt ja väikeselt ekraanilt. Tehniline kvaliteet võib olla hea, aga see ei ole sama asi. Vaatasin oma filmi siin esilinastusel esimest korda suurelt ekraanilt ja kogemus on hoopis teine kui kuskil diivanil istudes.

Loodan väga, et COVID liiga palju ei muuda. Paljud Soome kinod on olnud pikalt kinni, osa alaliselt suletud. Tänavune Lapimaa filmifestival Midnight Summer toimus ka internetis. On väga kurb, kui nii jääb ka tulevikus. Peale suure ekraani on kino alati olnud paik, kuhu minna koos teiste inimestega. Loodan, et kodus filmide vaatamine ei muuda inimesi liiga laisaks.

Mismoodi pandeemia teie elu mõjutab?

Muudab eelkõige reisimise mõttes, sest mul on arenduses palju rahvusvahelise rahastusega projekte. Eelmine film, „Master Cheng” pidi linastuma paljudes riikides, aga nüüd lükati pandeemia tõttu kõik edasi või tühistati. Tallinnasse tulek on tegelikult alates märtsist minu esimene välisreis. Vanasti reisisin vähemalt kaks-kolm korda kuus, sest mu teine kodu on Brasiilias. Tegelikult on isegi mõnus, et praegu ei pea nii palju reisima. Ent ärilises mõttes on raske, nii filmi- kui ka baariäri mõttes. „Master Cheng” tuli Saksamaal välja ja oli kuus nädalat kinolevi kõige vaadatum film. Aga lubatud täituvus oli ainult 20%, nii et majanduslikku edu see ei näidanud.

Võib-olla on ka hea, et inimestel jääb aega peatuda ja maailma üle järele mõelda. Meil seisavad ees suured katsumused ja keskkond on märksa suurem probleem kui COVID. Loodan, et inimesed mõtlevad, mis on tegelikult elus oluline. Olen saanud rohkem perega koos olla. Väljas pole palju käinud, hakkan ka vanemaks saama ja olen ettevaatlik. Ootan, millal vaktsiin valmis saab.

Teie filmide nimekiri on nii pikk, et te kas töötate kogu aeg või kasutate aega eriti tõhusalt.

Mul on kogu aeg käsil mitu projekti, sest ma tean, et kõiki ei õnnestu elu viia. Kunagi ei tea, kas film saab rahastust või mitte. Mulle meeldib teha väikeseid filme, aga ka suuri rahvusvahelisi produktsioone, nii et mootor peab kogu aeg käima. Kui ainult ühele filmile keskenduda, on palju raskem nullist alustada, nii et ühe filmi valmides on mul tavaliselt paar tükki juba arenduses.

Järgmine film on kuuldavasti muusikamaailmast ja naispeategelasega?

Selline plaan oli, aga rahastusega on probleeme. Lugu on tore, aga liiga suurejooneline, nii et ma ei usu, et see lähiajal teoks saab. Mul on tulemas veel paar rahvusvahelist filmi, täiesti võimalik, et ka tugevate naispeategelastega.

Viimastel aastatel olete teinud ka näiteks dokfilmi laulja Miriam Makebast ja suure ajaloofilmi kuninganna Kristiinast. Tunnete end naistegelasi kasutades kindlamalt kui varem?

Ilmselt küll. Peale selle fakt, et stereotüüpne kangelane on alati mees. Hollywoodis räägitakse küll võrdõiguslikkusest, aga tegelikult usuvad nad siiani supermeestest märulikangelastesse. Aga on olemas väga erinevaid kangelasi, sealhulgas huvitavaid naiskangelasi.

Teie uue filmi tegelased on ka kõik oma väikesel kombel heroilised.

Selles filmis tahtsin rääkida sellest, mis on elus kõige olulisem. Ega igapäevaelus ei ole suuri kangelasi ega märulistaare, ainult igapäevaprobleemid. Palusin näitlejatel minna süvitsi ja kasutada enda elukogemust. Eks me oleme kõik lapsi saanud, vanemaks jäänud, lahutanud. Ei usu, et ma oleksin sellist filmi 25- või 30-aastaselt osanud teha. Mida vanemaks saan, seda rohkem saan filmitegemisel enda elukogemusele toetuda.

Mis siis on elus kõige olulisem?

Minu jaoks perekond. Mul on neli last, nooremad on üheksa- ja 12-aastane. Nooremas eas oled alati valmis minema ja karjääri tegema, lähed hea meelega kuskile Amazonase džunglisse filmima. Nüüd tahan koju jääda ja näha, kuidas lapsed kasvavad. Lapsed on number üks.

Ja loodus on kindlasti tähtis. Keskkonnakaitse on meie suurim probleem. Tahan, et mu filmid aitaksid inimesi ühendada, üksteiselt jõudu, energiat ja nõu saada. Elame hullude diktaatorite ajastul. Parim viimase aja uudis peale vaktsiini tuleku on, et saame Trumpist lahti. Tema ja Brasiilia liider Bolsonaro ning teised sellised nartsissistid on koletised, kes üritavad inimesi lahku ajada. Olukorras, kus peaksime kõik oma probleemidega ühiselt rinda pistma. Meil on lapsed ja peame planeedi eest hoolitsema. Tegelen palju keskkonnateemadega ja kuulun ühendustesse, mis üritavad poliitikuid mõjutada, et nad kõige olulisemat ei unustaks.

Teie loomingust on kirjutatud pikalt ja analüütiliselt. Milline on teie enda filmiteooria või -filosoofia?

Nooremalt oli mul mingeid teooriaid, aga nüüd järjest vähem. Üritan teooriaid vältida. Eks nad on kuskil peas olemas, aga kui ma teen filmi, siis ma tahan, et selle keskmes oleksid inimolend. Nojah, see ongi tegelikult mu teooria. Filmimaailm on mitmekesine, sa võid väga erinevaid asju teha, aga paraku tehakse enamasti siiski ühtlaadi filme. Filmikunstil ja -äril on suur vahe. Enamikule inimestele tähendab film glamuuri, raha, superstaare ja skandaale.

Kui raske on olla Soomes kuulus lavastaja? Ihukaitset pole vaja?

Ei. Soome on väike riik ja enam-vähem kõik tunnevad üksteist. Mind tuntakse vahel ära, aga kuna ma pole näitleja, siis mitte väga tihti. Ei tahaks suurt kuulsust. Olen rääkinud paljude staaridega, nagu Johnny Depp, kes ei saa hotellist väljuda, sest ta tuntaks ära. See pole mingi elu. Filmitähed tahavadki sellepärast elada Los Angeleses, sest seal on neid nii palju, et paistad peaaegu tavalisena.

Kuidas teie baaril ja restoranil läheb?

Nad on lahti, aga piirangutega. Pärast kella 22 ei tohi alkoholi müüa, ehkki uksed võivad kauem lahti olla. Oleme pidanud osa töötajaid koondama ja teised ajutiselt palgalehelt maha võtma. Üritame kahju minimeerida ja lootust alal hoida. Kolisime Corona baari alles eelmisel suvel ära, sest hoone, kus see oli 27 aastat tegutsenud, läheb renoveerimisele. Sinna tuleb hotell. Praegune asukoht on väga kena, kui ainult pandeemiat ei oleks. See meenutab Telliskivi piirkonda, vanad laohooned. Tahtsime sinna ka kino avada, aga praegu ei tea, mis saab.

Muide, kas teie filmis joovad näitlejad päris veini?

Jah, ja parimat. Aga mitte palju. Nooremalt nad oleksid rohkem joonud, mitte ainult siis, kui kaamera käib, vaid ka võtete vaheajal. Oleme vanad sõbrad. Kõik kolm alustasid koos teatriakadeemias, nii et see on nagu omaette perekond. Saame sageli kokku ja ajame juttu nagu selles filmis. Räägime palju. Viimasel ajal joome vähem ja räägime rohkem, vanasti oli vastupidi.

Mis veel teisiti on?

Varsti oleme ametlikult pensionärid, ehkki teeme tööd edasi. Natuke kurb vaadata, kui kiiresti elu läheb. Aga tunneme end ikka veel noorena ja tahame filme teha. Selline filmitegemise viis on väga terapeutiline. Keskendud lihtsalt miinimumile. Eelarvet ei ole, aga keegi ei käsuta sind. Selliseid projekte, kus elu ja kino kokku sulavad, on huvitav ja lõbus teha.