Laupäeval 10. juunil toimub Vabaduse väljakul suurejooneline sõpruskontsert “Soome 100”, kus kõlab palju tuttavaid lugusid päris ootamatus esituses. See on soomlaste kingitus Eestile ning ainulaadne võimalus kahel rahval üheskoos tähistada oma iseseisvuse sajandat sünnipäev. Miks aga selline kava sündis?
Suurkontserdi produtsent, Soome Instituudi kultuuriprogrammijuht Anna Laine on käinud just Vabaduse platsil mõõtmas Eesti ja Soome valitsusjuhtide jaoks rajatud turvateekonda. Hetk hiljem seisab ta ööklubi leti ääres arvuti taga, ajab heliproovi ajal kontserdi stsenaariumist näpuga järge. Mõni tund hiljem, kui kaheksatunnine heliproov ikka veel kestab, tunnistab Anna kohale saabunud Jaan Pehkile, et on laulja suur fänn ja hüppab kui meeletu Villu Tamme perestroika-laulu ajal lava ees kaasa.
Heliproovi lõppedes on Laine korraks päris tõsine, ja siis puhkeb naerma. “Siit edasi on vaid demokraatia ja sõnavabadus,” pilgutab ta silma. Ta viitab kontserdi eelõhtul nii Soome kui ka Eesti meedias süttinud mõttevahetusele teemal “kõige olulised artistid jäid kutsumata”.
Laine muigab ja usub, et igasugune tähelepanu on väärt tähelepanu.
“Mis aga IltaLehti ja Eesti Ekspressi kriitikasse puutub, siis praegu on juhtunud sedasi, et arvustused on trükki jõudnud enne, kui keegi sündmust üldse näinud ja kogenud on. Seetõttu ei lase meie töörühm end sellest ka häirida. Sest jah, Miljoonasade ei astu seekord lavale, aga nende, eestlaste jaoks, tuntuim hitt “Lapsuuden sankari /Lentä Juri Gagarin” kõlab kontserdil – selleta ei oleks ka meie osanud õhtut ette kujutada.”
Suurkontserdil ei kuule ega ei näe teiste hulgas ka Paula Vesala esitatud «Finlandia», mida Anna lauluna ja muusikalises mõttes peab Soome võrdkujuks. Vesala esitust aga isiklikult suisa viimase aasta liigutavamaks tõlgenduseks. Miks siis?
“Me viskasime ikka väga mitu õnge vette, kuid nagu kalamehel ikka – kõik kalad ju konksu otsa ei hakka. Antud juhul tähendas see siis, et ka need artistid, kes olnuks valmis tulema, ei saanud seda teha 10. juunil.”
Kontserdi stsenaarium kirjutati kokku arvestades kahe naaberriigi ühist ajalugu, kuid kindla eesmärgiga jõuda välja tänasesse päeva.
“Meil ei olnud mitte hetkeksi plaanis teha Rock Summeri või KuVa (kultuurivahetus) koopiat. Sest miks korrata midagi, mis on juba kord olnud? Me teeme seda, mida soovisime: omanäolise kingituse ühelt sünnipäevalapselt ehk Soomelt teisele sünnipäevalapsele ehk Eestile.”
Muidugi mõista on kingitus alati ka pisut kinkija ehk Eestis tegutseva Soome Instituudi nägu. Lahtiseletatuna tähendab see, et kultuurisilla tugevdamiseks tuuakse kokku erinevad inimesed. Nii sünnib uusi ideid ja kahe naabermaa inimesed on omavahel senisest tihedamalt seotud.
“Soome ja Eesti on alat olnud kultuuriliselt väga lähedased, kuid kuna elu läheb kogu aeg edasi, on hea kogeda vahel uusi hetki. See kontsert pakub nii üllatusi kui ka äratundmist, ent ennekõike just rõõmu.”
Anna on lisaks kõigele ka kogenud ajakirjanik ning just vabakutselise ajakirjanikuna ta õigupoolest Eestisse tööle jäigi, kui tegi toimetajana YLE telekanalile kuueosalise sarja, mis rääkis Eestist ja eestlastest läbi soomlase pilgu.
Midagi sellist võiks Laine vabalt teha ka venelastest ja näiteks Moskvast ja selle ümbrusest, sest lapsena käis ta ühena sadadest soomlastest paar suve just seal kandis pioneerlaagris. Midagi traumaatilist ta neis laagrites ei kogenud. Pigem vastupidi.
“Juhtusin mõni aeg tagasi nägema eesti filmi «Sigade revolutsioon» ja mõistsin, et noored on alati ühtmoodi noored olgu riigikord või aeg millised tahes. Igal ajal on osatud elada ja olnud kõigest hoolimata ka tore.”
Pisut suuremana oli Anna juba Moskvas ühe pere juures aupair ja õppis Maija Aleksandrovna nimelise ülikooliprofessori eestvõttel õhtuti vene keelt ja kirjandust.
Ent siis ostsid Laine vanemad suvekodu Eestisse, Pärnumaale. Ning Laine elus algas uus ajajärk ning ta veedab juba teist aastakümmet suve just Pärnumaal.
Sõpruskond on Anna muidugi lai, ent on üks väike kildkond eriti lähedasi. Hoolimata sellest, et elatakse Läänemere/ Soome lahe erinevatel kallastel.
“Me nimetame oma sõpruskonda “kirstukandjateks” – me oleme väiksest peale koos olnud ja usun, et kõnnime lõpuni. Sõna otseses mõttes kirstu kandes hauani.”
Soome-igatsus tähendab Anna jaoks tuttavlikke kohtumisi.
“Iga kord kui Helsingis olen, kohtan kuskil kohvikus või metroo eskalaatoril kedagi, kes tervitab või pärib, kuidas läinud on. Nagu Ultra Bra laulus: tulen kaupunikiin, jossa minut tunnetaan kahviloissa… Eestis seda momenti ei teki ja selline ootamatu kohtumisrõõm tekitab Soome-igatsuse.”
Anna Tallinna kodu külalistetuba on niisiis pidevalt broneeritud – kogu aeg on keegi külas, tulekul või minemas. Mida aga Anna sõpradele Eestis näitab ning millistele küsimustele kõige rohkem vastama peab?
“Põhiliselt küsitakse n-ö turvaliste taksode kohta. Aga imetlusega on märgatud ka seda, et Eesti on mitmel tasandil palju ekstravertsem ja paindlikum kui Soome. Jah, ma tunnen Eesti arengu üle uhkust, eriti veel seetõttu, et kõik on siin toimunud nii kiiresti ja lühikese aja jooksul.”
Anna meenutab, kuidas ta ühel päeval jalgrattaga Tallinnas tiirutades jõudis Patarei vangla esisele rannaribale ning kuidas liival istudes jälgis merel sõitvaid laevu.
“Tajusin korraga väga selgelt, mida tähendas eestlastele üks valge laev ja kuidas meie – soomlased, olles ometi nii lähedal, ei suutnud ega saanud teid, eestlasi, aidata. Ent seda suurema imetlusega jälgin neid inimesi, kes on sellisest ajast elu ja selgrooga välja tulnud. Meil, tänastel noortel hakkamasaajatel on nende aegadega võrreldes ikka hoopis lihtne. Ja paljus ju ainult tänu sellele, et meie vanavanemad on võidelnud ja teed rajanud.”
Nii kõlab suurkontserdil austusavaldusena eestlastele üks laul, mis isiklikult Annale juba mõnda aega pisarad silma toob. “Minu jaoks on siiani uskumatu, et Eesti elus on olnud aegu, mil teatud laule ei tohtinud laulda.”
Vihjena öelgu öeldud, et seda isamaalist laulu esitavad eesti keeles kaks soome artisti – Saara Aalto ja Petri Laaksonen.
Ka soomlase hingeelust saab eestlane tänu suurkontserdile paremini aimu.
“Valitud laulud kuvavad üsna hästi tänast Soomet ja soomlase mõtteviisi. Ning kontsert tervikuna on parim näide soomlaste suhtumisest: meil võib olla erimeelsusi, kuid kui me tõesti soovime ja proovime, siis üheskoos teeme suuri asju!”
