Lihavõtteid tähistatakse Soomes pisut teisiti kui Eestis. Üheks oluliseks erinevuseks on urbimise ehk pajuokstega vehkimise (virpominen) komme viimasel pühapäeval enne lihavõtteid – palmipuudepühal.

Kas urbijad on alati lapsed ja mida neile selle eest antakse?  

Urbimisel on pikk ajalugu ja urbijad pole alati olnud lapsed. Soome kirjanduse seltsi andmebaasis on lihavõtete kohta kirjas, et 19. sajandil anti täiskasvanud urbijatele tasuks klõmakas viina, aga kõlbas ka kanamuna, lõunasöök või raha. Reeglina käisid vaesed urbimas jõukamaid, et piskule elatisele natuke lisa saada. Tänapäeval on šokolaadimunad kanamunad välja vahetanud ja täiskasvanud urbijaid enam eriti ei kohta.

Miks riietuvad urbijad nõidadeks?

Pärimuse kohaselt käisid lihavõtete aegu nõiad küla lautadest karjaõnne varastamas. Pohjanmaal süüdati nende peletamiseks suured suitsevad lõkked, et nad luua seljas lennates halvemini näeks. Nõiaks riietumine ei olnud esialgu Soomes tavaks. Väidetavalt jõudis see Soome Rootsist, kus oli kombeks käia külas ukselt uksele üksteisele häid lihavõttepühi soovimas. Toona olid inimestel seljas tavalised riided – naistel rätik peas ja pikk seelik seljas -, millest said alguse tänapäevaste urbijate nõiariided.

Miks vehitakse just pajuokstega?

Kui Karjalast pärit sõjapõgenikud mujale Soome kolisid, tõid nad kaasa oma lihavõttekombestiku ehk pajuokstega vehkimise ja tasu nõudmise. Eri kombed sulandusid aegade jooksul kokku ja tulemuseks on tänapäeval enamasti nõiaks riietunud laps, kes vehib kaunistatud pajuokstega ja küsib selle eest tasu. Aga miks just pajuokstega? Lihtsalt sellepärast, et ainult pajul on lihavõtete aegu ”elus” oks. Kui Jeesus palmipuudepühal Jeruusalemma jõudis, siis visati tema jalge ette palmioksi. Et palmipuid Soomes ei kasva, tuleb leppida pajudega. Lisaks usutakse, et pajuoksad toovad õnne nii urbijale kui urbitavale.

 

Urbimas käimisel on olnud meeldejääv roll ka meie töötajate lapsepõlves. Instituudi programmijuht Karoliina Korpilahti meenutab:

Palmipuudepüha, nõiariided ja kaunistatud pajuoksad. Karoliina koos noorema õega 1980. aastate lõpus Tamperes Foto: erakogu

”Palmipuudepühal urbimas käimine on alati olnud üks mu lemmiktegevusi. Pärimuses ühinevad loodususk ja kristlikud traditsioonid, aga minu ja paljude teiste jaoks on see ennekõike tore komme, mis lihtsalt kuulub lihavõtete ja kevade tuleku juurde. Lapsena armastasin urbimas käimist ja nüüd on see mu oma laste jaoks üks aasta tipphetki.

Mulle meeldib, et urbimisega käib kaasas perega koos olemine ja naabrite rõõmustamine. Kõigepealt kogume kokku pajuoksad, värvilise siidpaberi ja suled ning siis asume üheskoos meisterdama. Urbimispäeval riietume trollideks ehk väikesteks lihavõttenõidadeks, jänesteks või tänapäeval ka muudesse kostüümidesse. Kaasa võtame kohvikannu või korvi, kuhu paneme kaunistatud pajuokste vastu saadud šokolaadimunad, maiustused, õunad ja mündid. Lapsepõlves oli parim asi muidugi korvitäis komme. Täiskasvanuna lapsi saates olen märganud, kui olulised võivad need kohtumised olla naabritele, kellel endal lapsi või lapselapsi pole.

Tavaliselt on isegi samas korrusmajas elades kombeks naabreid vältida ja mokaotsast tere öeldes mööda minna, aga palmipuudepühal tehakse uksed lahti ja kutsutakse urbijad naeratades sisse. Kõik nii innukad muidugi pole ja seetõttu on heaks tooniks alati küsida, et kas tohib sisse tulla.

Lapsepõlvest on meelde jäänud kord, kui käisin urbimas ühe natuke tigeda naabritädi juures. Lapsed kartsid teda, aga mu ema põhimõte oli selline, et käia tuleb kõigi naabrite uste taga. Ülejäänud lapsed olid tema ukse vahele jätnud ja minagi olin ähmis, ehkki teisi uksekelli tiristasin rõõmuga. Tee ukseni tundus pikk ja tahtsin juba tagasi pöörduda, aga tädi avas ukse, viipas käega ja hüüdis: ”Tulge-tulge, ma olen kogu päeva oodanud, et keegi tuleks urbima.” Ma nägin, kuidas ta rõõmustas. Tädil oli palju šokolaadimune ja sain neid kohe mitu tükki. Sain aru, et ta ei olnudki kuri. Tal võis vahel olla põhjust laste peale pahandada, aga ta oli tore inimene.”

 

* Kui urbijatele uks avatakse, siis hüüavad nad nii: “Virvon, varvon, tuoreeks terveeks, tulevaks vuodeks; vitsa sulle, palkka mulle!” (umbkaudne tõlge: “Vehin oksaga, et tuua tervist ja rõõmu; oksake sulle, palk mulle!”)