Eino Leino päeva tähistatakse Soomes 6. juulil – armastatud luuletaja sünniaastapäeval. 1992. aastast heisatakse sel päeval alati ka riigilipud ning tähistatakse luule ja südasuve päeva. Kes aga oli see mees ja kuidas hoitakse Soomes tema mälestust ning loomingut?
Soome rahvusbiograafia koostajate sõnul oli Eino Leino ‘kui sündinud luuletaja’, sest ta oli esimene, kes suutis soome keelt sujuvalt ka kunstipäraselt kasutada. Rahvapärimusest ja kalevalalikust taustast sõltumata haaras Leino ka Euroopa kirjandust laiemalt ning temast kasvas kiiresti maailmakodanik. Alla poole sajandi pikkuse elu jooksul jõudis Leino nii mõndagi: oma 47 eluaasta jooksul avaldas ta 80 kogumikku, neile lisaks hulgaliselt artikleid, arvustusi ja kolumne ning hulgaliselt tõlketöid. Ent, mis tähtsaim – kirjutades oli Leino eesmärk piire kaotav inimlikkus. Olles loomult korraga nii kunstnik kui võitleja, kirjutas ta end sügavale soomlaste hinge.
Tänapäsevases mõõtkavas vaadatuna asub Eino Leino (1878-1926) – nagu ta ise näiteks hoopis Eilas Lönnroti kohta kord torkavalt lausus – ‘rahvuslikul raamaturiiulil kivikujuna teiste seas’.
Soomlane ei oska kujutledagi oma maad ilma Leinota. Ent Leino osanud oma elu ilma Soometa ette kujutada küll ja enamgi veel: Leino tahtis nimelt Soome kodakondsusest lahti öelda. Sedavõrd pöördumatult pettus sõjatraumast räsitud aateline rahuarmastaja oma rahvas ja riigi juhtides, et kirjutas “Vabaduse raamatule” (Vapauden kirja, 1918) karmisõnalise eessõna. See pahandas omakorda Leino seniseid toetajaid ja lugejaid, kes nüüd talle selja pöörasid. Luuletaja ja kirjamees jäi ilma oma senisest toetusrahast ning lõpuks sai temast peaaegu kerjus.
Kui Leino 1921. aastal Eestis viibis, saatnud ta Soome toonasele presidendile Ståhlbergile palvekirja, milles soovis Soome kodakondsusest lahti öelda. President jättis palve rahuldamata. Sama soojaga saatnud Leino palvekirja ka Eesti presidendile Konstanin Pätsile sooviga saada Eesti kodakondsus. Kõik jäi siiski nii nagu oli. Ning kõigest viis aastat hiljem maeti Leino Soome riigi kulu ja kirjadega ning tüliõunast ja karmidest sõnadest hoolimata suurejooneliselt.
“See rahvas ei seedi midagi ega kedagi enesest suuremat. See rahvas on andekas oma vihas ja mitte armastuses, sest see ei või armastada muid peale enese ja omasuguste. Kui mulle viimsel hetkel öeldaks, et siin maatükil elab rahvas, kes ei ole vennatapja ega pea salaviha, olles naabrile kade, võin siis ehk minagi parema põhjusega silmad kinni vajutada, sest siis mina tean, et Soome rahvas on surnud.” – Eino Leino raamatu Vapauden kirja eessõnas aastal 1918.
Oma esimese luulekogu avaldas Leino 18-aastasena (1896). Need read on tänini soomlaste tegelikkuses, olgu õnnitluskaardil või pühendusi kirjutades – enim tsiteeritakse just Leino luuletusi. Nii on Leino luulest saanud ühisvara, mida kasutades sageli isegi enam ei mainita, et read pani kirja Eino Leino.
Oma eluajal polnud see kõik aga Leino jaoks sugugi ootuspärane tulevik. Ta ei olnud tunnustatud luuletaja ja tema arvamusega ei arvestatud. Lisaks oli ta tülikalt uuendusmeelne ning tabude muutja. Boheemlase maine saatis Leinot ja rüütas mehe fiktsioonirohkesse legendi-keepi. Nii on ka paljud Leinost loodud näidendid ja filmid pigem pinnapealsed vesivärvipildid, milles tema elujanulise loomingu sügavaim sisu on jäänudki mõistetamatuks.
Soome luulesõbrad armastavad Leino luulet aga sedavõrd, et 70 aastat pärast luuletaja surma ilmunud Hannu Mäkelä romaan “Mestari” (e.k. “Meister. Eino Leino elu ja surm”, kirjastus Sinisukk, 2003) ronis hetkega raamatumüügi tippu ning tõi endaga kaasa ka uue ja noorema põlvkonna huvi Leino luulekogude vastu.
Ma laps olen heleda heinakuu – nii tõlkis Debora Vaarandi Eino Leino luuletuse, mis kõlab soomekeelsena ja viisistatuna järgnevas videos:
Presidendi kõne asemel Leino luuletus
Eino Leino kuulsaim teos soomlaste jaoks on ilmselt see, mida loeb koolitatud näitlejahääl Soome rahvusringhäälingu eetris ette igal aastavahetusel – vahetult enne, kui Helsingi Toomkiriku kellatornis kõlavad uue aasta saabumist kuulutavad kaksteist kellalööki. See luuletus on Hymyilevä Apollo (e.k. Naeratav Apollo) – soome raadiokuulajate armastatuim luuletus, mille pikkus ja mõttesügavus on võrreldav iseseisvusmanifesti ja põhiseadusega.
33-salmiline Hymyilevä Apollo on viimane osa Leino kolmeosalisest poeemist “Hümn”, mille Leino avaldas 1898. aastal ilmunud kogumikus “Sada ja üks laulu” (Sata ja yksi laulua).
Luuletus kõneleb armastusest, omavahelisest mõistmisest ja luuletaja kutsumusest. Ent siin võib kuulda ka kommentaare tolleaegse rahvuspoliitika aadressil. Leino igatses üksmeelsust erimeelsuste asemele:
Näe, tuisus kui ühte hoiavad kaks, on teekondki muutunud kergemaks. – Hymyilevä Apollo (1898)
Umbes seitse minutit kestev luuletus esitatakse Soome YLE 1 raadiokanali eetris nüüd traditsiooniliselt igal aastavahetusel. Ent esimest korda kõlasid need read 1948. aastal. Lugemisele kuuluvad siiani alati ühed ja samad rahvuslikule üksmeelele kutsuvad salmid (2-5 ja 9-10), mis on kui Eino Leino aegadetagune südamelepanek ja meenutus Soome rahvale.
Luule ja südasuve päev
Eino Leino sünniaastapäeval tähistatakse Soomes laiemalt luule ja südasuve päeva. Traditsiooni algatas näitleja ja etleja Veikko Sinisalo, kes tegi 1991. aastal vastava ettepaneku toonasele Soome kultuuriministrile. Minister Tytti Isohookana–Asunmaa innustus mõttest sedavõrd, et juba aasta hiljem – 6. juulil 1992 kuulutatigi Kajaanis Leino sünnipäeval välja luule ja südasuve päev. Kalendrites on see päev alates 1998. aastast. Ka selleks tehti eraldi ettepanek ning algatajaks oli kirjandushuviline Elvi Löhönen. Eino Leino päeval heisatakse Soomes riigilipud.
Vaata ja kuula, kuidas on Eesti Televisioon ja Eesti Raadio kajastanud soomlastele nii armast luuletajat. Leiud on pärit ERRi video- ja audioarhiivist:
TELEARHIIV: “Aino Kalda ja Eino Leino lugu – kompositsioon kahes osas“. Mängivad Milvi Koidu ja Ago-Endrik Kerge. Režissöör Aime Kala, toimetaja Hanneli Reili.
RAADIOARHIIV: “Eino Leino luulet Debora Vaarandi tõlkes“, loeb Heino Mandri. (1990) Kava koostanud Mari Tarand, muusika Silja Vahuri. Maris Johannese sissejuhatus.
“Suuri nimesid soome luules. Eino Leino“. 2. saade. Peeter Oleski kommentaar. Luulet Debora Vaarandi ja August Annisti tõlkes loeb näitleja Martin Veinmann. Saatesari oli esmakordselt kavas Soome iseseisvuse 75. aastapäeva puhuks nov/dets 1992. Toimetaja Mari Tarand, helirežissöör Külliki Valdma.
KAS TEADSID, ET EINO LEINO:
- ristinimi oli Armas Einar Leopold Lönnbohm;
- oli soome kirjanik, kes oli eelkõige tuntud andeka ja mitmekülgse luuletajana. Ta kirjutas ka romaane ja tõlkis soome keelde nii proosat kui luulet, muu hulgas Dante “Jumaliku komöödia”.
- tegutses ka ajakirjanikuna.
- kuulus vabameelsesse ringkonda Nuori Suomi.
