Sõbrapäeval rääkis Fenno-Ugria hõimuklubis arhitektuuriteadlane Karin Paulus Soome mõjudest Eesti arhitektuuris ja disainis enam kui sajandi jooksul.
20. sajandi alguses kutsuti soomlasi Eestisse ehitama rahvuslikke maju ehk sisuliselt arendama eestlust. See on üks vaatenurk, et saksa soost arhitektide asemele tuua hõimuvelled. Arvamust toetab fakt, et eesti arhitekte oli veel vähe, eriti neid, kes oskaksid suuri ühiskondlikke hooneid projekteerida.
1905. aastal projekteeritud Lutheri vabriku töölissöökla-rahvamaja autorid on soome arhitektid Herman Gesellius, Armas Lindgren ja Eliel Saarinen. Neist viimane kavandas 1913. aastal Suur-Tallinna generaalplaani, ent selle teostus jäi sõja jalgu. Tänaseks kohalikku linnapilti kuuluvaid hooneid tuli soomlaste arhitektikäe alt siiski teisigi: näiteks Lindgren-Lönni Estonia teater (1913), Eliel Saarise projekteeritud Tartu Pauluse kirik (1915-19) ja Tallinna kesklinna kaunistav Krediitühistu maja (1912), mis kannab täna Saarineni maja nime.
Omariikluse tulles suheldi erialaselt juba võrdsemal viisil. Mh õppis Alvar Aalto oma toolide ja taburettide jaoks vineeripainutamise tehnoloogiat Lutheri vabrikus Tallinnas. Samas on saanud Soomest mõjutusi tänaseni Vabaduse väljakul seisev Elmer Lohu projekteeritud Majaomanike panga hoone (1934-37), mille eeskujuks oli 1930. aastal valminud Fazeri peahoone (arhitekt Gösta Juslen). Soome moodsat linnaehitust jälgiti hoolikalt.
Nõukogude aja suletus muutis Soome aga ideaaliks, maitseka ja hea elu sümboliks, mida imiteeriti ning kust ammutati inspiratsiooni, nõudest korrusmajadeni. Disaini kopeeriti Nõukogude Liidus julgelt, sest ametliku ideoloogia järgi oli see demokraatlik viis kõike jagada rahvaga.
Nii jõuab Lutheri vineeripainutusest inspireeritud kuulus Aalto taburet ringiga tagasi Nõukogude Eestisse, kus sellest valmistatakse rohkelt nii kolme kui nelja jalaga koopiaid. Samamoodi tunduvad rohkem kui soome analoogidest inspireeritud mitmed Estoplasti, Salvo, Kooperaatori, Vasara jt ettevõtete tooted. Kõige kuulsamad tootedisainid, mille disaini päritolu Eestis tihtipeale isegi ei teadvustata, on nn Salvo kelk ja Kooperaatori P-30 tool. Neist viimase eeskuju on Eero Aarnio disainitud konjaki tool ehk VSOP (1966), mida väikeste muudatustega materjalis ja joones uhkusega toodeti.
Arhitektuuris tõi Karin Paulus välja Rootsi ja Soome korrusmajade rajoonide eeskuju Mustamäe projeteerimisel, mh soome koolimajade projektid olid kohandatud nõukogude võimaluste ja reeglitega. Õnneks ei sündinud Tallinna Polühtehnilise Instituudi peahoonet Moskva stalinistlike tornmajade eeskujul, vaid siingi järgiti moodsa soome arhitektuuri eeskujusid, näiteks Alvar Aalto projekteeritud Jyväskylä ülikoolilinnakut.
Tunniajase loengu jooksul jõudis Karin Paulus tuua hiiglaslikust Soome arhitektuuri jalajärjest Eestis vaid mõned näited, kuid soovitas arhitektuuri osas kindlasti tutvuda põhjalikuma materjaliga Karin Hallas-Murula koostatud raamatust “Soome-Eesti: sajand arhitektuurisuhteid” (Eesti Arhitektuurimuuseum 2005).
Ülemisel pildil TPI peahoone, alumisel Jysäkylä ülikoolilinnak
