Hannele Valkeeniemi kirjutis valmis sissejuhatajaks maikuu uudiskirjale.
Eestis mõistetakse hästi, et väiksel on üksi raske hakkama saada. Tuleb luua võimalikult lai võrgustik üle kogu maailma. See ei kujuta ohtu enda identiteedile, vaid vastupidi, annab uut ainest tööks ja mõtlemiseks.
Soome Instituudi juhatuse esinaine Marika Tammeaid, kirjutise autor, juhataja Hannele Valkeeniemi ja asjur Virpi Näsänen Soome Kultuuri- ja Teadusinstituutide võrgustiku kohtumisel Roomas.
Soome Instituut on üks kanalitest, mis ühendab ka eestlasi laiema rahvusvahelise kultuuri- ja teadusvõrgustikuga. Soomel on üle maailma 17 kultuuri- ja teadusinstituuti, Beninist Berliinini. 4.–5. mail kogunes see võrgustik kevadseminarile Roomas Villa Lantes, Soome vanimas teadusinstituudis, mis asutati üle 70 aasta tagasi.
Soome kultuuri- ja teadusinstituudid on teaduse ja loomevabaduse, demokraatia ja rahvusvahelise suhtluse valvepostid. See on ainulaadne viis edendada rahvusvahelist dialoogi. Instituudid ei ole riigi esindused, vaid on sõltumatud sihtasututused tugitaristuga Soomes ja kohalike partneritega. Samal ajal tehakse asju üheskoos, nii et vajadusel on ka Eestil ühendus otse Tokyo või New Yorgiga.
Soomes on äsja valminud uus kultuuripoliitiline programm ja loovate valdkondade kasvustrateegia. Loovaid alasid nähakse üha enam majandusena. Samuti on hakatud üha enam mõistma, et kultuur suurendab vaimset vastupanuvõimet.
Kultuurisõjad on väärtuste sõjad
Linnuperspektiiv annab hea baasi, kuidas võrrelda meie tööd. Eestis on meie instituut väike, aga laiapõhjaline. Ometigi on kõikjal samad põhiküsimused: kuidas kaitsta kultuuri ja demokraatiat? Kuidas toime tulla segaste diktaatorite, sõdade ja vabadusepiirangute ajastul? Kuidas suurendada loomemajanduse elujõudu? Mida teha kultuurisõdade ja väärtuskonfliktidega, mille rindejooned lõhuvad meie ühtsust?
Jätkusuutlik rahvusvahelisus tähendab, et me suhtleme kedagi alistamata ja alistajaid toetamata. Praegu on õhus rohkelt keerukaid küsimusi, millest punguvad kultuurisõdadeks kutsutud väärtuskonfliktid. Kui ühe meelest on mõne inimrühma allutamine õige ja teise meelest mitte, siis on kompromiss võimatu.
Globaalses lõunas ei tundu euroopalik demokraatia kaitsmine usutav, sest mõned sõjad mõistetakse hukka ja teised mitte. See ei ole väärtuskonflikt, vaid topeltstandard. Venemaa on vastu võetud kaasaegse kunsti „olümpiamängudele“, Veneetsia biennaalile. Eurovisioonile teda ei võetud, kuid Iisrael on võeti. Spordis on asjad veelgi segasemad. Lääs ei paista kuigi ühtne.
Kultuur on ka kaitseliin
Kulunud väljendi kohaselt on kultuur sildade ehitaja. Teise ütluse järgi ei tohiks kultuuri ega sporti poliitikasse segada. Aga see on võimatu! Kultuuri ja teaduse sisuvalikud on alati „poliitilised”, need kannavad endas mingisuguseid väärtusi. Muidugi võib väärtused ka unustada, nagu sageli juhtubki.
Kultuur on kaitseliin. Seda on teiste seas rõhutanud Narva muuseumi direktor Maria Smorževskihh-Smirnova. Ta tuletas meelde, et kultuur kui väärtussüsteem on mõnikord viimane piir vastuvõetava ja vastuvõetamatu vahel. Silla saab ehitada võrdsete vahele, mitte nendega, kes tahavad sind hävitada.
Kas kultuurieksport on seega sillaehitus? Eksport on ühesuunaline. Kohasem oleks rääkida interaktsioonist, omavahelistest suhetest.
Eesti presidendi riigivisiit Soome andis soomlastele eeskuju. Eestist saabus kohale suur kultuuridelegatsioon arendama suhtlust, millest oleks kasu mõlemale. Kõrgetasemeliste sidemete loomine võib viia asjadeni, mida me veel ennustada ei oska.
Sidemete loomine on nagu taimekasvatus või kudumine
Loovate alade vahel sidemete loomine on nagu ettevõtlusinkubaator. Iga uus rahvusvaheline kontakt annab võimaluse millegi vahetuseks – mitte ainult kaubavahetuseks – , vaid üle lahe liiguvad uued mõjud, leitakse uut publikut. Või võimaldab lihtsalt paremat mõtlemist, mille tulemuseks on parem „toode“.
Rahuajal loodud kontaktid tugevdavad ka ühtekuuluvust. Teisisõnu – võrgustikke, millest on raskel aegadel abi.
Instituudid ongi võrgustike loomise „äris“. Residentuurid, õppereisid ja võrgustike loomine on rohujuuretasandil külvitöö ja risttolmlemine, millest võivad kerkida tulevased edulood või uus kultuuripärand.
Koostööst räägitakse palju. Praktikas tähendab see aga tavalist igapäevast suhtlust. Inimesed ja ideed liiguvad. Ühendused loovad võrgustikke, mis omakorda koovad kangaid tervikuks. Tihedad ja mitmekiulised kangad peavad vastu löökidele, luues paljuräägitud kestlikkust.
Pidulike sõnade taga peituvad tavalised teod. Inimeste kokkutoomine, hotellibroneeringute tegemine, reisitoetuste kauplemine, väsitav ajakavavõimlus. Aga just nii luuakse uusi vaatenurki, paremat teadust ja kultuuri, uut mõtlemist, võimalusi ettevõtluseks ja kohanemiseks. Luuakse veidi paremat maailma.
Peame olema tänulikud suhete kasvulava rajajatele. Näiteks kunstimetseen Amos Anderssonile, kelle idee oli 1950ndatel osta Roomas uhke 16. sajandi villa, et soomlased saaksid seda kasutada teaduse ja kultuuri jaoks.
Ega’s miskit, asume uute kultuurisuhete seemneid külvama. On ju kevad käes!
SKTI ehk Soome Kultuuri- ja Teadusinstituudid mai alguses Roomas Villa Lante ees.
