Tekst: Hannele Valkeeniemi, Soome Instituudi oktoobrikuu uudiskirja sissejuhatajaks
Vanarahva tarkuse järgi peaks pulmakleidis olema midagi uut, midagi vana, midagi laenatut ja natuke sinist. See on hea üldistus kultuurile laiemalt – otsime pidevalt uusi mõjutusi, laename, varastame ideid ja viimistleme neid. Samas hoiame niimoodi elus vana. Rahvarõivad ei ole aegade algusest saati eksisteerinud ühtemoodi, vaid tekkinud koosmõjus keskkonnaga.
Kesk-Soome rahvarõivad. Foto Joel Jylhä.
Instituut toob Hõimupäeva auks Eestisse rahvarõivaid tuulutama rahvarõivakandjad Soomest. See on uuem rahvatraditsioon, kus rahvarõivais minnakse jalutama, piknikule või catwalk’ile, lihtsalt rahvarõiva kandmise rõõmu pärast. Seega hooldame ja uuendame.
Räpikultuur esindab teist tüüpi kaasaegset rahvaloomingut. Soome ja Eesti noored on seda võtnud kui oma, s.t laenanud ja viimistlenud afroameeriklaste muusikastiili endale sobivaks. Instituudi Rapacrossi projektis musitseerisid koos Helsingi ja Tallinna noored.
Rütmiline kõnelaul ehk räppimine on sõnakunst või kaasaegne luule. Võibolla saaks Vanemuisest räppar, kui ta praegu elaks. Igatahes laenas ja viimistles ka Vanemuine oma aja hoovusi.
Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik tutvustas hiljuti Võru omavalitsuspäevadel peetud kõnes tabavalt elujõulist kultuuri. Kultuur on elav, kui see on pidevas suhtluses ümbritseva maailmaga ja filtreerib selle mõjusid enda huvides. Suhtlemine on igasuguse arengu eeltingimus. Võtmesõnaks on filtreerimine ja seedimine. Kui väline kultuur sinu oma üle trumpab, siis ei ole see filtreerimine, vaid mahatrampimine. Elujõud ei säili ka siis, kui uksed-aknad on suletud, kapseldatud. Peab hoidma, ent mitte museaalina. Ilma mõtete ja ideede vastastikuse mõjuta aga kultuur ja ühiskond hääbuvad.
Nii et lähme ja tuulutame nii aju kui rahvariideid!
