Hannele Valkeeniemi kirjutis valmis sissejuhatajaks septembrikuu uudiskirjale.
Kultuur on kunst ja teadus, kontserdid ja teatrietendused, kultuuripärand… Võib ka öelda lühemalt, et kultuur on meie olemise viis. Teisisõnu, kultuur ütleb, kes me oleme, millised on meie väärtused ja kombed kohtudes teistega. Aga mis siis, kui meil ei lasta olla need, kes me oleme? Väikesed rahvad, kellel pole oma riiki ega muid iseolemise tunnuseid, saavad olla olemas ainult tänu oma kultuurile. Kui ka see kaob, ei jää järele midagi peale tühja kesta. Eestlased jäid kultuurina püsima ka okupatsiooni ajal. Ingerisoomlaste käsi käis kehvemini.
Stseen esitlusest “Kui juuri raiutakse”. Foto Siim Vahur
Kultuur väljendab pärandit ja järjepidevust, see on pelgupaik ja kodu, see on vabadus ette kujutada tulevikku ja otsida tähendusi. Kui ei saa välja näidata oma kultuuri, jääb hing kodutuks. See mõte tõuseb esile Merle Karusoo lavastatud teatriprojektis „Kes ma olen,“ mis räägib Eesti näitlejate ingerisoome juurtest. Sama küsimuse tõstatab ka uus saami näitus “ei algust ega lõppu. Saami maailma ülesehitamine” KUMU kunstimuuseumis. Õigus ennast ise määratleda on vabaduse eelduseks – kui seda teeb keegi teine, pole sa vaba. Saamid on pidanud alluma riigivõimu määratlustele ning niimoodi surutud teise sordi kodanikeks. Oma kultuur on viis oma loo jutustamiseks ja just seepärast on uus saami näitus oluline.
Lada Suomenrinne. Maa tagasi mask #12. Näituselt KUMUs.
Kogu Tove Janssoni loomingu keskne idee on seotud õigusega olla sina ise ja õigusega elada rahus. Kõlab lihtsalt, aga nii see pole. „Muumirahu“ näituse viimane vestlusõhtu Kiek in de Köki tornis toobki meid selle keskse küsimuse juurde kolmapäeval, 23. septembril, mil arutleme muumifilosoofia üle koos armastatud kirjanike Leelo Tungla ja Veronika Kivisillaga.
Kultuuri saab rakendada propagandavankri ette. Ent ainult vaba kultuur annab meile võimaluse öelda, kes me päriselt oleme.
