Seekordses blogipostituses tutvustab end Soome Instituudi Tartu osakonna praktikant Venla Suojala. Venla alustas tööd veebruari keskel ja jääb meiega aasta lõpuni. Tere tulemast, Venla!

Venla Suojala Foto: erakogu

Õpin Helsingi ülikoolis magistri tasemel peaainena soome keelt. Lisaks olen õppinud veel soome kirjandust, kommunikatsiooni ja eesti keelt. Arvasin ikka, et soovin millalgi töötada soome keele õpetajana, aga nüüdseks on mind hakanud huvitama ka kirjastusvaldkond, kommunikatsioon ja kultuurikorraldus.

Parim osa soome keele juures on minu meelest see, et koos teiste soome-ugri keeltega on see üks maailma kaunimaid keeli, mistõttu selle eest tuleks hoolt kanda samamoodi nagu suurte keelte eest. Keelehoole on mõnus tegevus, aga rääkides keele elujõulisuse säilimisest, olen rohkem kui komade panemisest huvitatud sellest, kuidas keelt eri olukordades kasutatakse ja kuidas see on muutumas.

Lapsepõlve veetsin Helsingi lähedal Tuusulas. Tuusula on kultuuriajalooliselt tuntud paik, sest 19. ja 20 sajandi vahel elasid seal paljud kunstnikud. Rantatie-nimelisse kunstnikerühmitusse kuulusid näiteks maalikunstnik Pekka Halonen ja luuletaja J. H. Erkko.

lumine tänav

Kuperjanovi tänav Tartus Foto: Venla Suojala

Enne Tartusse kolimist olin õpingute tõttu elanud peaaegu kolm aastat Helsingis ja sellesse linna täiesti armunud. Olen lugenud ohtralt Helsingit tegevuspaigana kasutavat ilukirjandust, aga kauneima kirjelduse ajaloolisest Helsingist leiab minu arust jätkuvalt Kjell Westö teosest “Kus kõndisime kunagi”. Naasen raamatu juurde Soomele mõeldes sageli, isegi kui koduigatsus pole mind veel kätte saanud.

Esimese kuu jooksul olen tutvunud Tartuga pikkadel jalutuskäikudel, mille jooksul olen jõudnud kuulata mitut audioraamatut. Praegu mängib mu kõrvaklappides Hanna-Riikka Kuisma “Kerrostalo”. Minuga kaasas käivad ka kolm erinevat fotoaparaati, millest ühtki ei oska ma korralikult kasutada. Aga isegi ebaõnnestunud pildid teevad tuju heaks, sest sageli on need ainus mälestus kogetud seiklustest.