Blogipostituse teeb Soome Instituudi Sihtasutuse juhatuse liige Pirjo Kääriäinen.
”Kui ilus see on!” Minu esimene isiklik mälupilt Eestis seostub kunstkäsitööga. Olin äsja tähistanud keskkooli lõpetamist ja suvine laevareis üle Soome lahe tundus 1980. aastate alguses sammuna kusagile tundmatusse. Tallinna sadama noor passikontroll libistas mu passi vahele lille ja leitsak pani linna lõkendama, hajutades samas lagunema kippuvate detailide piirjooni Pärast asjade Viru hotelli ära viimist jalutasime vanalinna, kus mu vanema õe sõbranna Inna pidas lillepoodi. Pärast kiiret uudiste vahetamist viis Inna meid lähedal asuvasse käsitöökauplusse. Äri seintel olid kirevad väljaõmmeldud tekid, riiulites lillelised sussid, lauakestel metall- ja nahkesemeid ning vitriinides erinevatest materjalidest ehted. ”Ma tahan sulle ühe ehte kinkida. Vali, millist soovid,” sõnas Inna. Milline imeline pakkumine noorele naisele! Pika mõtlemise peale valisin enda meelest tõeliselt ilusa metallist ripatsi, mille kolmemõõtmelist kuju oli ka mõnus kätte võtta.
Võtmesõnad: ajatu disain, kvaliteetne materjal, professionaalne teostus
Ripats on minuga aastakümneid kaasas käinud ja väikestele täketele vaatamata on see endiselt mu lemmik. See esindab minu jaoks professionaalselt olulisi põhimõtteid nagu disaini ja materjali kestlikkus. Koos ühiskonna jõukuse kasvuga on meie elusid hakanud iseloomustama asjade üleküllus ja muutunud on ka meie suhe asjadesse. Kui saab hankida uue, siis kas on mõtet vana alles hoida või parandada? Hinnalt soodne kiirmood on teinud moe kõigile kättesaadavaks, aga samal ajal on rõivatööstuse kasvul kurvad tagajärjed: tekstiilitööstus on üks maailma suurematest saastajatest. Tekstiilide ja rõivaste ületarbimine tuleks saada kontrolli alla ja samal ajal on vaja lahendada tööstusega seonduvad ökoloogilised ja eetilised globaalsed probleemid. Tekstiilide suurtootmine on nii Eestis kui ka Soomes lõppenud, aga kohalik väiketootmine võib osaliselt aidata esemete transpordiga kaasnevaid heitgaase vähendada ja tõhustada esemete ja materjalide kogumist ringmajandusele üleminekul.
Vanad ideed uues kuues
Ringmajanduse eesmärk on hoida tooted kasutuses võimalikult pikka aega ja pärast seda kasutada mitmeid kordi materjale, millest need tehtud on. Kas kõlab tuttavalt? Niiviisi toimisid meie esivanemad. Nüüd on aeg parimad vanad ideed ellu äratada ja luua eelarvamustevabalt uusi toimimisviise. Tulevikus tuleb kõik tooted disainida ja valmistada nii, et see koormaks keskkonda võimalikult vähe. Selleks on tarvis seadusandlust, materjalide uurimist, uusi äriideid ja ennekõike meie inimeste tegevuse muutumist.
Iga tegu loeb
Jutt kliimamuutusest ja keskkonnaprobleemidest tekitab lihtsasti jõuetuse tunnet. Kas minu tegevusest sõltub midagi? Sõltub küll, ka väikestel tegudel on tervikus oma tähendus. Me saame hoolikamalt kaaluda, milliseid esemeid soetame ja kuidas neid kasutame. Kui asi on tehtud hästi ja selle taga on tugev lugu, siis tasub selle eest hoolt kanda. Ma ise kasutan lisaks oma mälestustest tulvil ehtele seniajani Eestist ostetud lemmiktekstiile: 1990. aastatel hangitud Ivo Nikkolo klassikalist väikest musta ristpistega kaunistatud linast kleiti ja peaaegu muinasjutulist, läbi sõrmuse mahtuvat Haapsalu salli. Usun, et neid kasutab ka minu pere järgmine sugupõlv.
Pirjo Kääriäinen töötab disaini ja materjaliteaduse professorina Aalto Ülikoolis. Ta on õppinud tekstiilikunstnikuks ja töötas enne ülikoolikarjääri Põhjamaade tekstiilitööstuses. Pirjo Kääriäinen huvitub kultuurist, inspireerub Muhu saare rikkalikust kultuuripärandist ja innustub erinevatest materjalidest. Eestiga seovad teda ka eestlastest pereliikmed ja kolleegid.
