Käisin sel nädalal Eesti koolides Soome lihavõtte- ja volbritraditsioone tutvustamas.

Frida Tartus Herbert Masingu kooli ees

Esmaspäeva hommikul suundusin kevadisse Pärnusse, kus mind ootasid Pärnu Ülejõe Põhikooli 6. ja 7. klassi õpilased. Meeleolu oli elav ja iseäranis mämmi ja sima äratasid õpilastes huvi. Mõned teadsid neid juba varasemast.

Eriti innukalt kuulasid mind Tartu Herbert Masingu kooli õpilased, kellel käisin külas teisipäeval. Nad esitasid palju küsimusi ja hakkasid omaalgatuslikult võrdlema Soome ja Eesti traditsioone. 

Kolmapäeval käis rühm Tartu Elleri kooli soome keele õpilasi instituudi raamatukogus. Nendega arutlesime selle üle, kuidas nad ise lihavõtteid ja kevadpühi tähistavad.

Külaskäikudel tuli nii mõnigi kord jutuks lihavõtte- ja volbritraditsioonide mitmekihiline ajalugu. Tänapäeval mõlemal pool lahte käibel olevad kombed on sündinud kohalike paganlike tavade ja uskumuste segunemisel kiriklikega. Seda paneb tähele eriti siis, kui uurida lihavõtte nädala päevade vanu nimesid. Urbimine (link) on aga õigeusu kiriku komme, mis on laialt levinud ka läänemeresoomlaste seas ja segunenud Soomes läänepoolsetelt aladelt pärit lihavõttenõidade traditsiooniga. Eestis seostuvad nõiad volbriööga.

Külaskäikudel õppisin palju Eesti kommete kohta. Ehkki meie tavad on erinevad, on nende taust sama. Hakkasin mõtlema sellest, kui palju meil on omavahel ühist – mitte ainult kristlikus, vaid ka iidvanas läänemeresoomluse mõttes.

Frida Ahonen, Soome Instituudi praktikant Tartus

Teemad:2022huvitav teadatähtpäev